Janek Mäggi: kuigi elu oli Jüri jaoks tema enda sõnade kohaselt pikk, ei väsinud ta kuni lõpuni

Jüri Arrak ei olnud ainult kunstnik, ta oli filosoof. Inimene, kes tahtis kunsti kaudu mõtestada elu ning elu kaudu mõtestada kunsti.

Jüri elas kire, usu ja armastusega. Kuigi elu oli Jüri jaoks tema enda sõnade kohaselt pikk, ei väsinud ta kuni lõpuni. Tema ateljee, kus me ligi 15 aastat vestlusõhtuid pidasime, oli kodune, ja elu keerdkäikude ajal talle ka koduks.

Meie sõprus Jüriga oli vanusevahe tõttu ootamatu. Jüri oli 61, mina 24, kui me tuttavaks saime. Ma ei osanud oodata, et just Jürist saab minu kunsti mõistmise õpetaja pooleks minu eluks. Olime mõttekaaslased.

Meid ühendas kristlik maailmavaade, milleni Jüri oli jõudnud mõnda aega varem. Kõigist tema kristlikest maalidest ja graafilistest lehtedest ning minu 2007-2012 Vikerraadios peetud hommikupalvusest sai raamat „Pind ja palk“ (2012), mis läks meile mõlemale korda. Jüri jaoks oli sõnal samasugune jõud nagu pildil.

Vestlusklubi õhtutel keetis Jüri teed, pakkus küpsiseid, ateljees oli alati kaasas koer Bosse. Ta oli sõnakas ja oma seisukohtadega. Talle meeldis rääkida „mõtlevast algenergiast“, mida samastas Jumalaga. Ta nägi, et inimene ei ole üle kõige, on midagi suuremat, palju suuremat, mis aitab luua ka inimesel.

Kui ma majja kolisin, ütlesin Jürile, et tahan seinale tema maali. Jüri tuli külla, vaatas seina, joonistas ka, millised kapid selle pildi all peavad olema. Sai selline altari moodi kapp ja altarimaali moodi maal, mis on ka meie ühises raamatus. Tänu Jürile sai minu kodukabinetist ühtlasi ka kodukabel.

Jüri, Sinu muhe jutt ja hääletämber ei lähe iialgi meelest. Sinu vastutulelikkus ja rõõmsameelsus, mida ma lapsepõlves Sinu piltidelt alati üles leida ei osanud, jäävad minuga igavesti. Ja Sinu käekiri, mis oli niivõrd isikupärane, et tänasega on kunstiks saanud ka kõik need pühendused, mida Sa oma pilte kinkides oled kirjutanud ja joonistanud.

Sinu eluteel oli hetki, milles oli palju valu. Olin kohal, kui saatsid teele oma poja. Kuid oli ka neid, milles oli suurt rõõmu ja elutahet, mis tõi Sind tänasesse päeva – vaatamata kõigele. Meie vestlusklubi liikmeks jääd Sa igavesti, kuni jälle kõik koos Sinu keetud teed joome. Puhka nüüd veidi, kuigi ma tean, et ega Sa seda siiski väga hästi ei oska. Sinu värvid ei kuiva ja pintsel ei peatu. Kõik oma küsimused Mõtlevale Algenergiale saad aga ära küsida. Ma loodan, et tema vastused rahuldavad Sind.