Janek Mäggi: Kas jää kannab Ilvest?

Siiski on väheusutav, et Ilves käib täiesti kindlal jääl uue ametiaja suunas. IRLi mäng – “kuulame vana üle” ja vaatame, mis tema nägemus on – kõlab pigem poliitilise kalambuurina kui sisulise huvi ja väljakutsena pikaaegsele valitsuskaaslasele. Toomas Hendrik Ilvese kohta võime öelda: me teame, kes ta on, mida ta mõtleb ja kuidas ta on.

Sellist vaikust, nagu enne seekordseid presidendivalimisi, pole varem olnud. Ühest küljest näitab see, et Toomas Hendrik Ilvese viimase viie aasta tööga on rahul nii rahvas, poliitikud kui ka ajakirjanikud. Teisest küljest võib see näidata ka, et Eestis on jäänud vähemaks inimesi (ja neid toetavaid erakondi), kes suudavad uskuda, et just neist võiks saada Eesti Vabariigi president. Tahtjaid leiduks, aga usku ja enesekindlust, et see võiks ka teoks saada, ei ole. Või on “vara veel”, nagu ütles legendaarne pastor Tootsi laulatades filmis “Suvi”. Siim Kallas, Indrek Tarand, Jaak Aaviksoo, Mart Laar, Edgar Savisaar, Siiri Oviir... Võimalike kandidaate jagub.

Siiski on väheusutav, et Ilves käib täiesti kindlal jääl uue ametiaja suunas. IRLi mäng – “kuulame vana üle” ja vaatame, mis tema nägemus on – kõlab pigem poliitilise kalambuurina kui sisulise huvi ja väljakutsena pikaaegsele valitsuskaaslasele. Toomas Hendrik Ilvese kohta võime öelda: me teame, kes ta on, mida ta mõtleb ja kuidas ta on. Ilves on olnud pigem parem president kui temast eeldati.

Raske on öelda, et euro ja majanduskriisi võimalikult väikeste valudega üleelamine on Ilvese (või Ansipi või Laari või Savisaare või kelle iganes mõjuka poliitiku) teene. See on olnud Eesti rahva teene. Kuid sõnumid, mida Ilves on hoolikalt valinud (ei ole liiga tihti öelnud, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahangi elada! vms), on pigem aidanud rahval kriisist üle saada. Tema (esimesse) ametiaega jäi nii buumi hari kui ka sügavaim põhi, milles antud sõnumitele ja tegutsemissoovitustele saab hinnangu anda alles teatud ajadistantsilt.

Kuigi väliselt tundub lihtne – oravad ja sotsid toetavad, saab veel isamaalased ka punti ning ongi augusti lõpust meil ajaloo igavaimad presidendivalimised tehtud – ringleb poliitikaringkondades visalt jutt (mis on tavapärase avalikkusega manipuleerimise üks väljendus), et Ilvesel jääb Riigikogus vähemalt üks hääl puudu. Sest hääletamine on salajane ja keegi ei saa kontrollida, kes “eksis”. Ning valimiskogu annab võimaluse juba peenemateks kokkulepeteks. Ka “värskemateks” nägudeks.

Reformierakonna “skalbi” väärtus on suur. Ning vaevalt lepivad IRL ja Keskerakond, et sotsid neist (vähemalt ühe uuringu kohaselt) on toetuselt möödunud. Oma presidendikandidaat tuleks mõlemale erakonnale – nii IRLile ja kui ka Keskerakonnale kindlasti kasuks – Ilvese tagasivalimisele kaasakiitmine pigem hävitab nende toetust kui kasvatab seda. Seega – küllap ikka mõned “üllatusesinejad” presidendirallis kaasa löövad – see võimaldab avada diskussiooni ning muuta populaarsemaks inimesi, kellele tulevikus panustada. Kandideerimine on nagu olümpial-käik – tore on ikka ja kasu ka, isegi kui medalilõhna tunda pole.

Mida peaksime uuelt presidendilt ootama? Mis võiks olla usutav viie aasta programm? Eesti on riigina saanud täiskasvanuks. Me ei vaja enam diplomeid erinevatest koolidest. Meil on need kõik käes (EL, NATO, euro jm). Nüüd tuleb lihtsalt elada. Selleks on vaja parandada pidevalt Eesti elukvaliteeti, millest Ilves on ka korduvalt rääkinud.

Eesti on nagu maja, mis on äsja valminud. Mõned toad tahavad veel sisustamist ja aed korrastamist, kuid üldiselt on aeg elada. Tunda rõõmu perest, rahvuskaaslastest, kaaskodanikest, kultuurist. President peab olema Eesti identiteedi kandja, rahva suunaja ja juht. Ta peab olema intelligentne (ehk vaimselt võimekas), et aidata rahval elada – nii siis, kui saame euro või on laupidu, kui ka siis kui tules hukkuvad lapsed või kriisikoldes kaitseväelased. Elu ei ole kunagi ainult õnnelik või ainult kurb – keegi peab suutma mõtestada mõlemal hetkel, kuidas edasi. Eufooria ja depressioon presidendi kõnepruuki ei sobi.

Seekordsetel presidendivalimistel laulupidusid ei paista. Aga tahtmata olla prohvet – üllatus oli nii Arnold Rüütli kui ka Toomas Hendrik Ilvese valimine presidendiks. Poliitikute käigud võivad olla äraarvamatud. Presidendivalimised on nagu Eurovisioni lauluvõistlus – mõnel aastal üllatusi ei sünni, kui teinekord jälle – rääkigu fännid ja kriitikud mida tahes – võidab Lordi. Ei ole nii, et Soome kunagi ei võida.
Ja lõpuks ei loegi, kellel on parem programm või säravamad ideed või selgem tulevikunägemus. Loeb hoopis see, kes rohkem meeldib. Praegu tundub, et Ilves meeldib väga paljudele. Ja üks põhjus on vist, et ta on muutunud oma 5aastase ametiaja jooksul palju tahutumaks ja väärikamaks.

Eks amet on sellele samuti kaasa aidanud, kuid mees on ka endaga tööd teinud. Ainuüksi füüsilise vormi parandamine on keskmise täissöönud tipp-poliitiku kõrval tavatu. Ning (mõõdukalt) tühi kõht hoiab mõistuse selge(ma) ja kaine(ma)na. Tegelikult tegi Ilves ära ka teise tiigrihüppe – Lennart Meri varjust välja. Kolmanda võimaluse otsustab Riigikogu või valmiskogu.