Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Miks kõvatada?

10.08.14, Maaleht, Janek Mäggi Asjatu surm tekitab lisaks leinale meeleheidet: olgu purjus peaga ujuma minemise pärast uppumise, purjus juhi tõttu surma saamise või muu sarnase tõttu. Kas seda oleks saanud vältida? Eriti valus on, kui hävib elu, mis ei ole jõudnud alatagi, mis ei olnud traagilises juhtumis kuidagi süüdi, aga põhjustaja selgelt oli. Karistus elu tagasi ei too, olgu karistus ükskõik kui karm. Üldiselt rääkides traagikat lõpuni vältida ei õnnestu. Ükskõik kui tubli oled ja kui palju pingutad. On juhuseid, mis päästavad elusid, ja neid, mis võtavad elu. Purjus peaga ujujatest enamik ei upu, ning upub ka neid, kes lähevad ujuma kaine peaga ja upuvad ikka. Surmaga lõppenud liiklusõnnetusi põhjustavad süüliselt ka kained juhid. Põhjused ei ole kunagi üksühesed, kuigi sageli nii meile avalikest aruteludest paistab. See müstiline keskmine Probleemidest rääkimine ning nende negatiivsete tagajärgede väljatoomine vähendab probleeme. Propaganda mõju on võimas, kuid mitte absoluutne. Kuigi peaaegu kõik inimesed Eestis teavad, et joobnuna autorooli istumine võib õnnetuse puhul lõppeda vanglaga, avastatakse meil regulaarselt nii joobes juhte kui ka sünnib õnnetusi, mille tulemusi muuta ei saa. Asja olemus peitub inimese isikuomadustes. Kui mõni paar lahutab, kirjutavad seltskonnaajakirjad, et nad “kasvasid lahku” ning “ta muutus täielikult”. Tegelikult inimesed ei muutu üldse. Nende isikuomadused on sünni ja surma hetkel samad. Kuid kuidas siis on nii, et inglina paistnud inimene on järsku nagu saatan või endine saatan on ingliks muutunud? Muutumise asemel avaneb kriisi- või õnnehetkedel inimese mustem või valgem pool, mis on temas kogu aeg olemas olnud. Inimesed ei ole mustvalged, vaid väga värvilised ning meil ei olegi õiget värvi – meie värv paistab teise nurga alt vaadates erinev. Kuulad ära ühe lahutava poole arvamuse ning oled täiesti veendunud, et tal on õigus. Kuulad ära ka teise poole ja saad aru, ka tal on õigus. Asjatute surmade vältimisega on sama lugu – meile tundub, et kui oleks tehtud nii ja nii või seda ja seda, siis ei oleks õnnetust kunagi juhtunud. Kuid inimesed käitusid vanasti, käituvad tänapäeval ja tulevikus väga sarnaselt. Pehmotamise asemel on kõvatamine siiski oluliselt šefim, kui vaadelda selle müstilise keskmise eestlase olemust. Väljaütlemised – mina suudan üle järve ujuda ka pärast kaht viina; ma olen joonud ainult ühe klaasi veini, ma “ei puhu” midagi jne – iseloomustavad seda olemust väga hästi. Õnnetuste vähendamiseks peame ühiskonnana siiski iseendaga veidi vaeva nägema. Sellest on kõige rohkem kasu. Ma ei räägi, et ärgem joogem, ärgem sõitkem täis peaga, ärgem suitsetagem voodis jne. Enamik inimesi on vastutustundlikud ja tublid. Riski sattuda õnnetusse pole ehk võimalik olematuks muuta, kuid seda saab mõnevõrra maandada, kui ennast teadlikult mitte ohtu seada. Kuigi alati ei aita seegi. 14aastane tüdruk, kes hiljuti autolt surmava löögi sai, polnud juhtunus ju kuidagi süüdi. See on korvamatu... Alustaks õige endast Kui suudame muuta oma käitumiskultuuri, on tulevikus kahjusid vähem. Eestis hakkab mitmete kurbade faktide statistika trend paranema. Me ei peaks mõtlema, mida riik saaks teha teiste paremini käituma hakkamise heaks, vaid sellele, mida saan teha, et mina ise ja mu lähedased ning sõpruskond oleks küpsem, arukam, vastutustundlikum. Seeläbi on positiivsed pikaajalised trendid võimalikud ja saavutatavad. Eesti muutub turvalisemaks. Kas või õige pisut.