Janek Mäggi: Pidude maine ootab remonti

Jaanipäev on vastuolulise kuvandiga päev. Mis meile sellega seoses meenub? Kes seekord ära uppus? Kes end surnuks jõi? Kes lõkkesse kukkus? Mõnele meenub ehk ka võidupüha, mida me 23. juunil 1919 toimunud Võnnu lahingu võidu auks tähistame, ning kaitseväe paraad. Ja muidugi vihm. Jaanipäev on vastuolulise kuvandiga päev. Mis meile sellega seoses meenub? Kes seekord ära uppus? Kes end surnuks jõi? Kes lõkkesse kukkus? Mõnele meenub ehk ka võidupüha, mida me 23. juunil 1919 toimunud Võnnu lahingu võidu auks tähistame, ning kaitseväe paraad. Ja muidugi vihm.

Tagantjärele leiame siiski, et olid toredad ja rahulikud jaanid, üksikud tõrvatilgad meepotis ehk välja arvata. Suur küsimus eesti rahva peokommete juures on aga see, kui palju on meie pidudes pidu ja kui palju valu.

Kuidas tähistada?
Kui osa inimesi pidutseb, siis osal pea valutab. Ja valutavad need pead, mis mõistlikult pidutsevad, et need pead, mis pärast valutavad, liiga ebamõistlikult ei pidutseks. Pidutseda on muidugi vaja. Väga vaja. Meelde jäävad ikka need sündmused, mida on suurejooneliselt tähistatud, millest on loodud legend. Kas võidupühal oleks sama kaal, kui teda poleks riigipühaks tehtud? Vaevalt. Ja küllap on palju tähtsaid sündmusi, mida me piisavalt väärikalt ei tähista, kuna nad ei saanud õige ajal “tähtsate pühade” nimekirja.

Vastus küsimusele “Miks tähistada?” on lihtne – tähistamine hoiab sündmusi meeles ja loob kultuuri. Vastus küsimusele “Kuidas tähistada?” on aga palju keerulisem. Kas alkoholi tarbida või mitte? Kas on olemas mõistlikku alkoholitarbijat või mõistlikku täiskarsklast? Kas süüa nii palju kui jõuab või ainult veidi? Kas õige pidu on igav kultuuririitus või kõva sööming-jooming ja vajadusel ka lööming?

Terve mõistuse hulk iga ühiskonna kohta per capita on üsna muutumatu. Mida haritumad inimesed, seda suurem on nende enese alalhoiu instinkt. Kuid see ei ole sugugi absoluutne.

Armastuse vajalikkus
Suur roll on inimese isikuomadustel, mis me sünnihetkeks oleme kaasa saanud. Haritud inimene võib käituda väga rumalalt ja olla väga “nõrk”. Väheharitud inimene võib käituda väga targalt ja olla väga “tugev”. Tasuks mõelda, milline on meie kuvand pidutsejana me oma rahva hulgas. Kas alati peab olema naine see, kes oma purjus mehe autoga koju viib? Kas tasub avalikus kohas lällata, või kui tõesti muidu ei saa, võib need klõmakad kodus vaid parimate sõprade ringis hinge taha lasta?

Olen koolitades sageli kuulnud arvamust, et inimesi nende avalik maine ei huvita. Ausalt öeldes arvan ka mina, et avalikkus on see kõige viimane asi, mille pärast me tegelikult muretsema peame. Olulisim on meie maine abikaasa silmis – muidu jätab ta meid maha; ülemuse silmis – muidu laseb ta meid lahti; sõprade silmis – muidu nad hülgavad meid.

Kui me pole armastatud kõige lähemates ringides, ei hakka ka avalikkus meid armastama. Sest ikka lekib infot sinna, kuhu pole vaja. See, mida me eestlaste pidukommetest arvame, on ju lähiringide reaalsuse kaja. Kui me muretseksime rohkem sellepärast, milline on meie maine oma lähedaste hulgas, ei peaks me eriti muretsema, milline on meie rahva kuvand tervikuna nii meie endi kui ka teiste rahvaste hulgas.

Maine ei koosne muidugi ainult pidutsemiskultuurist, kuid see on oluline, kõige lihtsamini libastumisele meelitav tahk. Anname ka pidutsemisele kultuursema sisu. Jaanipäeva maine vajaks kõvasti parandamist. Alustada tuleb endast.