Loov harimatus

Eesti mehe halvustamine rokib. Arvamusliidrid kinnitavad, et kui poisid ülikoolis õppida ei taha (pole huvitavamate ja arendavate tegevuste kõrval selleks aega), on nad lollid. Tõesti?

Kui ma 1994. aastal 20aastasena Äripäeva tööle läksin, oli toimetuses ajakirjandusharidusega ajakirjanikke vist kaks. Isegi peatoimetaja Igor Rõtovil polnud diplomit.

Elukestev janu

Tal oli ülikool pooleli jäänud − nagu paljudel neil, kelle elus on avanenud tõeliselt suured võimalused, mida ei saa mitte kuidagi edasi lükata. Teist võimalust ei pruugi tulla. Toimetuses räägiti, et ajakirjandust õppida polegi mõtet. Piisab ühepäevasest Priit Pulleritsu koolitusest. Õppisin siis juristiks.

Õppimisprotsess ei seisne neljas või kümnes ülikooliaastas, vaid kogu elu kestvas kirglikus teadmiste- ja oskustejanus. Tuleb olla nõus Albert Einsteiniga: “Kunagi ära jäta meelde asju, mida saad vaadata raamatutest.”

90ndatel oli töötamine palju tähtsam kui ülikooli kulunud pingi nühkimine ja elukaugete teadmise päheajamine – tööga õppis rohkem. Poisid said 21aastaselt toimetajaks, 25selt tegev- või peatoimetajaks. Kui need, kes 1994. aastal vastupidiselt minule ülikooli sisse said, 1996. aasta suvel praktikale tulid, oli mul ja paljudel kolleegidel amet juba ammu selge...

Nüüdseks on peaaegu kõik ülikooli lõpetanud, magistrikraad on tavaline. Toonases kontekstis olid nad “noored, lollid, harimatud Eesti mehed”. Praegu on enamik mõjukatel ametikohtadel väärikad isikud.

Rumalaks ei pea neid keegi.

Hiljuti käisin “Jüri Üdi klubis” koos Tanel Padariga. Enne saadet rääkis ta, kuidas 32selt keskharidust omandab. Varem polnud aega. Tanel ei ole loll. Kindlasti mitte. Ebaintelligentne? Tule taevas appi!

Suurem osa tõelisest haridusest tuleb omandada töö käigus leninlikult õppides, õppides, õppides. Mul on kogu aeg tunne, et tean liiga vähe, tahaks paremini osata.

Hans H. Luik märkis hiljuti: “Uuel põlvkonnal pole alfaisase jõudu!” Vaidlen vastu. Meie ühiskond pole veel nooremate meeste tõelist power’it näinud. Taadid, hoidke alt! 50aastastel on aeg hakata värisema! Kui Neeme Rauad (oma eriala tipud) maailmast koju pöörduvad, on pilt kohe teine. Juba nad tulevadki.

Kuulsa ameerika psühholoogi David Wechsleri definitsiooni kohaselt on intelligentsus indiviidi üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime. Eesti mees keskendub eesmärgile, teab raha väärtust ning tajub, kus ta tegutseb. Egas meil muidu majanduskriis nii vaevatult pole möödumas.

Sügavam tõde

Wechsleri mõttes peitub sügavam tõde. Mehed on rahutumad, tahavad tegusid teha, saavutada kohe. See võimaldab keskenduda ühele/paarile tähtsamale teemale, vahel mõndagi olulist eemärgile pühendudes ohvriks tuua. Näiteks perekonda.

Kahe kõrgharidusega mehi on vähe. Maailma rikkaimaks inimeseks saamiseks ei ole vaja käia ülikoolis. Tuleb olla vähemalt nii andekas ja intelligentne kui Bill Gates. Maailma kõige ägedama firma tegemiseks ei ole vaja doktorikraadi, piisab erakordsest vaimsest võimekusest – nagu oli Steve Jobsil.

Kuid loomulikult ei sõltu erakordsed saavutused vähimalgi määral