Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Midagi oluliselt uut ja suundanäitavat riigipea oma kõnes ei öelnud

24.02.15, Eesti Päevaleht, Janek Mäggi

President muretses kõnes nende asjade pärast, mis on tal olnud südamel kogu aeg. Midagi oluliselt uut ja suundanäitavat ta ei öelnud. “Me vabade valimiste pagas on piisav, et eristada riigimehi mängureist, tegijaid lubajaist,” märkis president.

See oli ka peamine koht, kus ta andis hinnangu poliitilistele erakondadele ja poliitikutele – ta kinnitas, et rahvas on tark ja teab ise, mida valida. Et see ongi õige. Lennart Meri sarnast paikapanemist ja soovi “asju oma käe järgi sättida”, selles ei olnud. Kõne kandavad teemad olid Ukraina, haridus ning filosoofiline arutlemine tõest ja valest. Nii Ukraina sõja kontekstis kui ka pehme viitega mõnedele presidendi meelest vildakatele arusaamadele meie ühiskonnas. “Aga samas oleme väga konservatiivsed teistes valdkondades, ja kinni dogmades, mis kehtisid 20 aastat tagasi,” märkis ta. Ta ei viidanud, mida mõtleb, kuid küllap sai suur osa ühiskonnast aru, mis presidenti häirib. Ta kasutas korduvalt näitena Soomet, mis kindlasti pälvib Soome pressi tähelepanu. “Aga teadkem sedagi, et seal, kus koolisüsteem töötab hästi ja õpetaja tööd hinnatakse – vaadakem kasvõi Soomet –, oodatakse ka õpetajalt väga palju,” lausus Toomas Hendrik Ilves. Nende näidet eesmärk võis olla siluda viimaste aegade ebaõnnestunud Soome-teemalisi väljaütlemisi, mis Eestist on Soome poole teele läinud.
Konkreetselt Virumaad, kus vastuvõtt toimub, puudutas vaid üks koht: “Kunagi, vist 1988ndal aastal, lendas just siitkandist, Virumaalt, ühe esimese pääsukesena tärkava vabaduse taevasse Viru kolhoosi ajaleht Virulane. Lehel oli sini-must-valge ääris, lehe motoks oli: Tõde tõuseb, vale vajub.” Presidendi meelest on Eestis ja maailmas väga palju valet, mille vastu peab võitlema. Paljudele kristlaste jaoks jäi kõrva kriipima mõte, et jumalik absoluutne tõde on ammu kõikuma löönud ning inimene avastab ise tõe – seda ei anta kuskilt ülevalt. Kõnes oli palju kordusi ja vabariigi aastapäevaga seotud käibetõdesid. President tsiteeris ka iseennast: mis tõi meid siia, ei vii meid edasi. Värskust kõnes eriti ei olnud. Suurt osa kõnest teadsime juba niigi – mida president öelda võib. Majandust, mis, nagu Juhan Parts ütles, seisab, kõne sisuliselt ei puudutanud. Märksõnadeks olid (rahvusvaheline) julgeolek ja haridus ning üleskutse minna valmima. Kõik oli pigem ootuspärane kui üllatav, mis tavalise kõne puhul ei oleks puudus, kuid aastapäeva kõnelt ootab Eesti rahvas alati rohkem innustust homseks, kui konstateeringut sellest, mida me juba niigi teame.