Janek Mäggi: mida rohkem pappi, seda mõjukam oled!

Eesti mõjukamate inimestega tutvust tehes tundus esmapilgul, et tegemist on Äripäeva rikaste topiga – nii palju ettevõtjaid on nimekirja mahutatud, mille eest tuleb tabeli koostajaid vaid kiita. Kõige rohkem langetavad suure ühiskondliku mõjuga otsuseid ja teevad tegusid inimesed, kellel on raha või kelle käes on raha.

Seepärast on igati loogiline, et peaminister Kristen Michal pani topi kinni – tema käes on väga-väga palju raha, millega ta mõjutab iga inimese elu Eestis.

Kristen Michal on hetkel mõjukuse vaatevinklist kõige parema renomeega poliitik Eestis – ta suudab langetada koos koalitsioonikaaslastega otsuseid, mis mitte kellelegi ei meeldi. Kuid ometi ei ole tänaval traktoreid, lehmi ega tapamaja asemel linnauulitsaile või Vabaduse väljakule lahti lastud sigu. Ta on suutnud ühiskonda sedavõrd lummata, mis mõjub täpselt nagu Lenin ütles: „Kapitalist müüb sulle ka köie, millega teda ennast üles puua!“.

Suur osa poliitikuid ja tippametnikke mõnuleb aupaistes – „minu nimi on sees ja nii kõrgel kohal!“ Kuigi siseminister Lauri Läänemetsaga samal pulgal peaksid olema Kuremäe kloostri nunnad (või temast isegi eespool), kes enne lasevad end koha peal risti lüüa, kui alluvad enesekindlalt üleoleva siseministri ähvardustele.

Mihhail Stalnuhhini ja Katri Raigi välja jäämine paneb kukalt kratsima – nende tango ületab Läänemetsa disko Kuremäel sadades kordades.

Usujuhtide alahindamine torkab silma, 100 hulka ei mahtunud mitte ühtegi. Võibolla on põhjuseks asjaolu, et kirik on püsinud palves ning kuigi mittesõdivad kaitseeksperdid peavad rahu enda teeneks, on see on Jumala arm, mitte inimliku pingutuse teene.

Kultuuriinimesed ja sportlased on nimekirja sattunud pigem seetõttu, et kõik valdkonnad peavad olema kaetud. Olümpialt medalit ei tulnud, vaatamata sellele, et sportlastel oli gaas põhjas ja ind taevas. Eesti spordi kiratsev rahastamine ei pruugi lähiaastatel läbi saada, kuigi usun, et minu lemmiksportlane Jürgen Ligi seisab selle eest, Eesti sport on au sees ka riigi rahakotis.

Mõjukad inimesed ei ole siiski ainult need, kelle mõju meediast välja paistab. Kus on arstid (aasta arst Le Vallikivi siiski nomenklatuurselt oli, aga ei ühtegi haiglajuhti), kirjanikud ja kunstnikud? Alati ei pea selleks olema avaliku elu tegelane, kelle iga piiksatus, röögatus või närukaelatsemine toob kliki, et mõjutada Eesti inimeste elu olulisel määral.

Tabeli tagumises otsas on inimesi, kelle mõju on pigem tähelepanu, mitte võime midagi muuta – kui, siis meelsuses. BSH väljajäämine on nimekirja usaldusväärsuse kollaps.

Kui arvestada sõnaveebi tähendust sõnale „mõju“, siis mõju on „see, kui mingi kokkupuude kutsub milleski või kelleski esile füüsilise, füsioloogilise, psüühilise vm muutuse“.

Nagu ka varasemalt, on tabel kahjuks liiga positiivsete muutuste peegeldus, autahvel. Vähe on neid, kes on ajanud inimesi närvi, raevu, vihale, pöördesse. Aivo Peterson on, kuid peale tema ei ole vangis olevatest inimestest tabelis mitte kedagi. Rääkimata mõrvaritest, kriminaalidest ja narkodiileritest, kes Eesti inimete ellu palju negatiivset mõju toovad. Ajakirja Time aasta inimesed on teiste seas olnud: Adolf Hitler (1938), Jossif Stalin (1938 ja 1942), Deng Xiaoping (1978 ja 1985).

Ei ole neid, kes on keerelnud pöörastes konfliktides, ei ole ühtegi kohtunikku, vaid üks vandeadvokaat, kes tegeleb kõige tähelepanuväärsemate juhtumitega.

Küllap on seekordse tabeli suurim häda, et ei ole üllatust. Liiga korralik, liiga kalkuleeritud, ei midagi ootamatut. Ületähtsustatud poliitikud ja ametnikud, kelle mõju seisneb nende positsioonis, mitte selles, mida erakordset nad on teinud.

Lühijäreldus: Eesti elab igavat elu, mõjukad on tavalised ja korralikud inimesed, kellele piisab sellest, kuidas asjad on. Mõni räppiv revolutsionäär oli ettevõtjate hulgas, aga see oli ka kõik – stagnatsioon, ei muud.