Janek Mäggi: miks Jeesus ei usu sind? Eesti koosneb vaimsetest vürstiriikidest, mida juhivad Peetrused, mõni Juudas sekka

Kas inimene tohib öelda, mida ta õigeks peab? Kas ta võib eeldada, et publik saab aru, mida ta ütleb? Ja käitub sellest lähtuvalt. Ei.

Ühiskonda ei juhi inimesed, ühiskonda juhivad sõnakõlksud, vanasõnad, lööklaused, meemid, geenid, laulud ja kirjad, eriti avalikud. Kõik, mis on konteksti rebitud. Justnimelt konteksti rebitud, mitte vastupidi. Nagu kinnitas vend Johannes: “Sest te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead!“

Kunagi ei asetu tsitaat puslesse ideaalselt, selleks tuleb avalikkust jämedakoeliselt veenda, et ta sinna asetub. „Jaa, ta ütles nii!“ röögib raevunud arvamusplatsi täis rahvast, kelle innustusmootor ei ole õigus ja õiglus, vaid saamahimu, omakasu ja rumal soov mitte massist erineda.

„Jaa, ta mõtles nii!“ huilgab mass takkajärgi, mil väidetava süüdlase kael on teada saanud, kui palju tagumik kaalub. Samasugusesse põhja kukkus ka Peetrus, kuigi ta oli kindel, et ta seda mitte kunagi ei tee. Aga Jeesus selles ei kahelnud, et kukub. Ta teadis ette, ütles ette, aga Peetruse „usku“ ta ei kõigutanud.

Eriline valu on mõista, et „äratõusmiseks“ ei ole palju vaja. Annad inimesele sõna (loe: positsiooni) ja ta võtab selle. Ta petab oma Jumalat samasuguse meelekindlusega nagu jüngriks ülendatud Peetrus Jeesust, kuigi Jumal teab, et isegi kui petja ja valetaja ise oma pettust ja valet usub, on kõik see, mida ta ütleb, vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke.

Eesti kihiseb sõpruskondadest, kes on omavahel sõjajalal. Meie väike riik koosneb vaimsetest vürstiriikidest, mida juhivad Peetrused. Mõni Juudas sekka, kes teab, et see, mida ta teeb, on vale, see, mida ta ütleb, on vale, aga ta ütleb seda ikkagi ja teeb seda ikkagi.

Need sõpruskonnad kordavad omi lööklauseid, korraldavad erinevat liiki ajupesu (liike ei sobi mainida, see ärritaks nii pesunaisi kui pesumehi) ja on erakordselt vihased, kui nende endi linale aetud plekid ka kõige kangema pesupulbriga välja ei lähe.

Gildiga, mis vanagermaani keeles tähendab ohvrisöömaaega, üldtuntult aga kutse- või usu- või poliitikakoda, vastuollu minek on halb mõte. Esmalt seepärast, et gild heidab sind enda hulgast välja. Teiseks seepärast, et ka kõik teised gildid eeldavad vaba mõttevahetuse jäämist kambrisse, kus ei ole tarakane ega lutikaid.

Enamasti on selliseks kambriks ainult inimese pea, tema aju. Kui mõte jõuab juba suhu või sõrmedesse, võib ta jõuda ka turuplatsile või näoraamatusse, ja see on juba halb. Võllanöör on valmis igaühe jaoks, kes ei oska moeröökida.

Autoriteedi eitamine ei kaota tema olemasolu. Autoriteet ei ole inimlik juht, autoriteet on alati inimesest kõrgemal. Kui inimene on kõrgel, ei tähenda see, et ta pole juba langenud. Ta oli langenud juba enne, kui ta sündis. Nagu Peetrus salgas Jeesust enne, kui ta seda avalikult tegi.

Luuka evangeeliumi 22. peatüki 54.-62. salmis seisab: „Aga nad võtsid Jeesuse kinni ja viisid ära ja tõid ülempreestri majja. Ent Peetrus järgnes eemalt. Ja kui nad keset õue tule süütasid ja üheskoos maha istusid, istus ka Peetrus nende sekka. Aga üks teenijatüdruk nägi teda tule valgel istuvat ja ütles ainiti tema peale vaadates: “Ka tema oli koos Jeesusega.” Peetrus aga salgas: "Naine, ma ei tunne teda." Natukese aja pärast lausus üks mees Peetrust nähes: "Ka sina oled nende seast." Peetrus aga lausus: "Inimene, ma ei ole." Ja umbes tund aega hiljem kinnitas seda keegi teine: "Tõepoolest, ka tema oli Jeesusega, ta on ju galilealane." Peetrus aga ütles: "Inimene, ma ei mõista, mida sa räägid." Ja otsekohe, kui ta alles rääkis, laulis kukk. Ning Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otsa ja Peetrusele tuli meelde Issanda sõna, kuidas ta temale oli öelnud: "Enne kui täna kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära." Ja sealt välja minnes puhkes ta kibedasti nutma.“

Nutmist on raske tagasi hoida. Kahetsus on ilus, kuid ei too kaotatut tagasi. Peetruseks olemist on väga raske vältida. See on paratamatus igaühe puhul. Aga kui kuuleme, kuidas ajupesunaised ja ajupesumehed meile omi moeröögatuslikke mõtteteri pähe määrivad, tekib soov igavesti vaikida. Sest aju karjub: „Jeesus ei usu sind!“.