Mida kaheksa miljardiga teha?

Riigieelarve on võimas hoob, millega Eestit eelkõige omaenda kodanikele atraktiivsemaks muuta.

Järgmisel aastal kulub Eesti riigi pidamiseks 8 miljardit eurot. Selle eest saame palju vanu ja uusi teenuseid, olulisel määral palga- ja pensionitõuse. Saame ka igasugu kummalisi asju, nt 13 790 eurot kulub erakondade rahastamise järelevalve komisjoni tarkvara soetamiseks.

Majandustaustaga inimesena mulle 2014. aasta riigieelarve meeldib: me ei kuluta rohkem, kui oleme otsustanud kodanikelt kokku korjata ja Euroopast toetustena saame. See põhimõte on hea, kuni tulud ja kulud on stabiilsed. Veidi hirmutav on, kui 2020. aastast Euroopa rahakraanid vaid nirisema hakkavad. Aga see on veel kauge aeg ning ees koguni kahed parlamendivalimised. Muretsegu need, kes siis eelarvet teevad.

Riik ostku pigem erasektori teenuseid

Kuigi riigieelarve seletuskirjas olev mõte, et mitte üheski Euroopa riigis ei tõuse palgad ja pensionid nii palju kui Eestis, mõjub mulle 2015. aasta Riigikogu valimistele suunatud hooplemisena, muudab eelolev palgatõus paljude inimeste elu paremaks. Ning süvendab samal ajal riigisisest ebavõrdsust – nende jaoks, kellel palk ei tõuse.

Massiline palga- või pensionitõus kutsub esile täiendava inflatsiooni, mistõttu võit on väike – hinnad tulevad kasvava tarbimise tõttu üsna kiiresti järele. Aga hea tunne ikka, kui nt 20 eurot juurde saad. Riigisektori palkade ja pensionide tõus läheb suures osas (kui mitte kõik) ringlusesse tagasi, mistõttu majandusele on see ainult hea. Riigisektori palgatase on 1,12 Eesti keskmist, mis pole midagi erakorralist ning on buumiajaga võrreldes langenud. Riigi pikk leib hoiab mõned välismaale põgenemised ära.

Ei ole mingit vahet, kuidas seda 8 miljardit täpselt kulutatakse – peaasi et selle eest ostetakse (pärast laialijagamist) võimalikult palju kohalikke kaupu ja teenuseid. Eesti majanduse struktuuris on põllumajanduse osakaal 4%, kaupade osakaal 30% ning teenuste osakaal 66%.

Imporditud kaubad viivad raha välja, kuigi ka seal on sisemaine “kate”. Riik peaks tarbima mitte ainult näiteks ehitus- ja IT-sektori teenuseid, et need elaks ja õitseks, vaid tagama tervikliku arengu. Mida rohkem riik erasektorist teenuseid ostab (mida ta praegu nt ise teeb), seda elujõulisemad oleme.

Eesti peaks eelkõige oma kodanikele atraktiivne olema. On täiesti ükskõik, kui vaimustatud on meist Economist ja kui kõvasti meid hurjutab Paul Krugman – kui võimalikult paljudele eestimaalastele meeldib siin elada, oleme eesmärgi saavutanud.

Hea eesmärk on positiivne iive, kuid minu meelest selle deklareerimisest ei piisa. Eestlastele võib-olla armatseda meeldib, aga lapsi saada mitte nii väga. Või nagu Kai Haldre hiljuti Eesti Päevalehes kirjutas, liiga hilises eas, kui enam hästi ei tule või üldse ei tule. Eesti majanduse hoogustamiseks ja heaolu kasvuks on vaja rohkem inimesi. Igal võimalikul viisil.

Kui me ise lapsi teha ei oska või ei taha, kutsume (noori) inimesi siia Soomest ja Rootsist, Lätist ja Leedust ning kogu endisest NSV Liidust. Lasnamäe, kus mina olen kasvanud, on Eesti õnn. Ilma selleta uluks siin tuul veelgi valjemini.

Eesti kõik senised majanduslikud ja demograafilised probleemid laheneks, kui meie rahvaarv oleks selges kasvutrendis. Lähiriikidest äratõmbamine on loogiline samm. Soomes on eestlased 4. rahvusgrupp (38 364) soomlaste, rootslaste ja venelaste järel. Nad rabavad meid. Igast vanusegrupist, iga haridustasemega.

Rahvaarvult Soomest mööda!

Me võiks endale uue eesmärgi seada: rahvaarvult Soomest mööda! Või: vähemalt 5 miljonit eestimaalast! Ning majandus kasvab mühinal nagu 1800ndate teise poole Ameerika Ühendriikides. Hiina fenomeni oleme juba saavutanud: siseriiklik tarbimine on täitnud ja täidab oma rolli majanduse pööritajana, kuid meil on neid inimesi, kellel pole oma külmkappi või nutitelefoni, vähemalt 1000 korda vähem kui neil.

Näiteks aastal 1750 oli Eesti rahvaarv 335 000, Soome rahvaarv 421 000 – sisuliselt sama. Miks me peame käima Soomes, Rootsis ja Norras tööl, jätma kogu lisandväärtuse ning ka hiigelkoguse igapäevast tarbimisraha neile? Kodus orjame samuti välisomanikke. Paljud soomlased käivad ju hoopiski Eestis tööl − ülemuseks. Firmad kuuluvad neile, kasum tunneb rahvust ja koduteed hästi.

Eesti riigieelarve prioriteetidest rääkides peab kindlasti küsima: kas maksud, mida me kokku kogume, on piisavad, et nt soomlastest nii sigimise kui sisserände teel mööda minna? Praegune eelarve on tubli sulasementaliteediga eelarve – hoiab asjad käigus, aga ei arenda riiki. Ainus, kes meid arendab, on Euroopa Liit, aga ka tema huvi meie vastu hakkab leiguma.

Rahandusminister Jürgen Ligil on kindlasti õigus: raha ei tasu liiga palju kopterilt põldudele laotada – see ei väeta maad. Kuid lisaks betoonile ja asfaldile tuleb teha pingutusi selleks, et meil oleks, kes neid teid (majanduslikel eesmärkidel) kasutaks. Mina toon Eestile järgmisel aastal neli uut kodanikku – aitan taastada oma lähisugulaste sünnijärgse kodakondsuse. Üks neist näeb ilmavalgust, tõsi, alles veebruaris. Kui igaüks meist saaks sellise tükiga hakkama, vaataks soomlased juba paari aasta pärast Eesti selga. Ja unistaks Eestisse palgatööle tulekust. Kas poleks äge, mis?