Janek Mäggi, "Rohelisi pole, ainult natukene!"

Eesti uues parlamendis on ainult üks uus erakond – rohelised. Ja kahju, et neid on niivõrd vähe – erinevaid poliitikas rohelisi tegijaid.

Eesti uues parlamendis on ainult üks uus erakond – rohelised. Ja kahju, et neid on niivõrd vähe – erinevaid poliitikas rohelisi tegijaid. Kui rohelised välja jätta, on uus koosseis kõik üks suur koalitsioon: Keskerakond ja Rahvaliit on praeguses ja ülejäänud tõenäoliselt tulevases valitsuses.

Uues parlamendis ei teki tõelist vastasseisu, nagu on paljudes lääneriikides. Et on seisukohad ja põhimõtted, mitte ainult lehmakauplemine. Eesti viimase kolme parlamendikoosseisu puhul ei ole võimule pääsemiseks olnud vajalik mitte valimiste võitmine, vaid Reformierakonnale meele järele olemine. Kes seda ei suuda, lendab valitsusest nagu püssikuul.

Elujõulisi erakondi ongi Eestis tegelikult kaks – Keskerakond ja Reformierakond. Erakond on tugev siis, kui tal on pikaajaline ja stabiilne toetus. Siis on võimalik riigipirukat jagada võimalikult paljudele parteijüngritele ning see innustab uusi tegijaid erakonda astuma. Reformierakond ei võitnud ju mitte ainult 31 kohta parlamendis, vaid ka vähemalt viis kohta valitsuses jne.

Usun, et hinges tahab Andrus Ansip valitseda koos Keskerakonnaga. See oleks tõenäoliselt ainus koalitsioon, mis püsiks koos neli järgmist aastat. Nad on vastastikku üksteisele palju andnud – ja kui mitte sõbrad, siis tänuvõlglased vähemalt.

Kallas legaliseeris Savisaare

Reformierakond tegi Keskerakonnast taas tunnustatud erakonna, kui Siim Kallas tegi koos nendega valitsuse. Keskerakond lubas Reformierakonnal endalt näpata osa pensionäre – kes oleks ette kujutanud, et ettevõtjate erakonnana startinud oravad püüavad hääli pensionitõusuga?

Isamaa ja Res Publica Liit on olnud probleemne partner just seetõttu, et tülid on varmad majja tulema. Isikutevahelised vastuolud on suured vanadest aegadest ja on vähe usutav, et need on unustatud.

Huvitav, miks isamaalased Savisaarega kokku ei taha leppida? Mõlemad erakonnad on intriigidega hiilanud ja tõelise perekonnana säraks praegune parlament siis, kui ta hoopistükkis Andrus Ansipi opositsiooni jätaks. Mõlema erakonna liikmed kiruvad ju praegu, et miks peab Ansip olema see, kes mängu juhib. Peaministritooli jaoks valmistusid Laar ja Savisaar vaata et usinamaltki kui Ansip.

Sotsiaaldemokraadid ja rohelised on mõlemad suutnud jätta sümpaatse mulje eelkõige vist seetõttu, et nad ei kuulu isehakanud «gigantide klubisse». Ivari Padar ja Marek Strandberg ajavad oma asja ja lubavad jääda põhimõttekindlaks. See võib maksta ühele koha valitsuses, üks räägitakse kindlasti ära. Tõenäoliselt Padar.

Kui Eesti osaleb mis iganes tuumajaamas ja Strandbergi partei on selles valitsuses kaasas, on teisel korral parlamenti pääsemine keerukam. Aga tuumajaamast ratsionaalsemat ideed praegu ei ole ja Ansip on ratsionaalne mees. Kuigi jah, leedukatega koostööd tehes võib juhtuda, et äririski võtta saab, võib-olla ka kasumit, aga kas ka elektrit?

Kaks halba valikut

Nii nagu rohelistel nõnda ka sotsiaaldemokraatidel on oma näo säilitamiseks ja tulevikus lisakohtade võitmiseks vaja gigantidele vastanduda. Ansipi-Laari valitsusele on seda lihtne teha. Mõlemad on avalikult rõhutanud, et programmilisi erimeelsusi peaaegu ei ole. (Mis ei tähenda, et vastuolusid pole isikute vahel – ühiskoalitsioonid on kahel korral just seetõttu kildudeks purunenud.)

Sotside «probleem» on selles, et nende kõige populaarsem liige valiti presidendiks. Ja uut megastaari pole veel sündinud. Kanditaate ehk oleks, aga avalikkus pole neid märganud. Kolm Euroopa Parlamendi liiget on Eesti rekord, aga need inimesed on liiga kaugel, et kodus areenil olla.

Mehiselt koguvad hääli need, kes on Eestis iga päev positiivselt avalikkuses ja meedias. Ainult meedias olemisest ei piisa, näitab Raivo Palmaru juhtum. Ainult positiivsest kuvandist ei piisa, näitab Jüri Luige kesine häälte saak. Rahvas unustakiiresti.Tegelikult on Andrus Ansipil kaks halba valikut: teha koalitsioon IRLi, sotside ja/või rohelistega – kuni tülid sunnivad taas Savisaare üles otsima; teha koalitsioon Savisaarega – aga siis tundub rahvale, et midagi ei muutu ja see vähendab nelja aasta pärast sarnase edu kordamise šansse. Edgar võib lihtsalt õppida Andruselt samuti, nagu Andrus õppis seekord Edgarilt – ja lõpuks saab Savisaarest ikkagi peaminister.

Sotsidel, rohelistel ja kindlasti tuhast tõusval Rahvaliidul tuleb gigantidelt õppida. Eriti rohelised võivad olla liiga rohelised, et mitte värvi muuta. (Nendel valimistel oli ka IRL veel tegelikult wannabe.) Isegi kui vastandumiseks isiklikku põhjust ei ole (Savisaar ja Ansip peavad teineteisest väga lugu), aitab programmiline vastandumine võita mõlemal rohkem hääli.

Rahvas arvab, et Reformierakond ja Keskerakond mängisid selles osas omavahel kokku. Ja küllap lepivad nad omavahel kokku ka uue valitsuse – isegi kui mängu ilu huvides saavad ülejäänud peale Rahvaliidu mõnda aega Stenbocki majas oma tegudest aru andmas käia.