Janek Mäggi: Esimene miljon | Aastaid palgata töötanud ja börsilt eemale tõmbunud Janek Mäggi: “Sain korralikult lutti ja kaotasin sadu tuhandeid kroone“

26 aasta eest börsilt eemale tõmbunud Janek Mäggi ei taha enam raha paigutada kusagile, mida ta lõpuni ei tunne. Endise Ühispanga asepresidendi ja Äripäeva pangandusajakirjaniku investeeringud on nüüd eelkõige tema enda ettevõttes, maas, kinnisvaras ja kunstis.

Peale Pääsukese leidub Tallinna vanalinnas asuva kontori seintel ka Jüri Arraku ja Toomas Vindi töid. “Mul on päris korralik kunstikogu tegelikult,” tõdeb Mäggi.
Raekoja platsi külje all asuvas kontoris istub 53aastane ettevõtja suurema osa vestlusest rahulikult, käed laual. Enda rikkuse täpset suurust ta avaldada ei taha ega oska ka öelda, millal isiklik netovara esimest korda miljoni euro piiri ületas. Miljonäriks saamist polevat ta kunagi eraldi eesmärgiks seadnud.

“Mul on selline tunne, et valdav osa inimesi mõõdavad liiga paljusid asju rahas,“ mõtiskleb Mäggi, kelle sõnul ei tea ka paljud tema ettevõtjatest tuttavad, kui palju nende vara tegelikult väärt on. Väärtus võib turuolukorraga kiiresti muutuda ning mõnel hetkel võib isegi pealtnäha jõukas inimene vajuda kohustustega vee alla.

Raha juures on Mäggi jaoks olulisem see, mida varandusega peale hakata. “Tegelikult inimene tahab elada huvitavat elu. Elu peab olema põnev, väljakutseid peab olema.“

“Lapsepõlves meeldis mulle raha väga. Meeletult,“ ütleb Mäggi, kes hangeldas pisikese poisina müntide ja postmarkidega. Nõukogude ajal sai pangas tavalise rubla sama väärtusega juubelimündi vastu vahetada, mille hakkamist täis rahamaias poiss järelturul kolm korda kallimalt maha müüs. ”See oli megaäri.“

Mäggi sündis lausa Eesti Pangas, ehkki rahaasutust seal toona polnud, oli hoopis sünnitusmaja. Kuigi saatuslikesse märkidesse ta enda sõnul ei usu, meeldib talle niisuguseid kokkusattumusi leida. “Kui sa sünnid, kuldlusikas suus, ja pärast on suu kulda täis, siis on ju tore,“ muigab ta.

Vaatamata tiheda asustusega Tallinna mägedes ehk Mustamäel ja Lasnamäel üles kasvamisele, veetis Mäggi palju aega ka vanaema juures maal, kus sai selgeks nii heinategu kui ka lehmalüps. Viimasega sai ta enda sõnul hakkama juba kümneaastaselt ning arvab, et ega oskus praegusekski kadunud ole.

Ka maal leidis ettevõtlik poiss võimaluse raha teenida. Läänemaal vanaemale kuulunud Siiri talus hakkas Mäggi küülikuid kasvatama, kokku sai neid suisa 70.

“Ma teenisin vist 1000 rubla nahkade ja lihakehade eest ja see oli väga suur raha siis,“ meenutab Mäggi oma 13aastaselt tehtud äri. Loomade eest hoolitsemine ja heinategu olid tema tööd, vanaema aitas küülikuid sööta, kui kooliaasta jälle pihta hakkas.

Vaatamata näiliselt pidevale lisaraha teenimise otsingule hindab Mäggi oma lapsepõlve üsna jõukaks. Ema pidas Narva kohvikus pagari ametit ning isa töötas Viru hotellis elektroonikuna. Mõlemat peab ta toonase aja kohta väga heaks töökohaks.

Tuntud ütlus “rikas onu Ameerikast“ osutus Mäggi lapsepõlves tõeks, kui tema ema päris välismaal elanud vanavanaema õelt summa, mille eest osteti perele uus korter ja auto.

“Saime kohe telefoni, mida tol ajal teiste kodudes eriti ei olnud. See number on meil siiamaani vanemate korteris kasutusel,“ kirjeldab Mäggi toonast head elujärge.

Koolipingist kabeturniirile
Kooliajast meenub Mäggile palju reisimist, kuid mitte perega. Nimelt hakkas üheksa-aastane Mäggi kabet mängima ning käis võistlustel üle Nõukogude Liidu, jõudes nii Türkmenistani, Aserbaidžaani, Valgevenesse, Ukrainasse kui ka Venemaale.

“Ma olin väga palju koolist ära,“ meenutab Mäggi, kel oli sagedaste võistlusreiside tõttu keeruline õppetöös järge pidada. Matemaatika ja ajalugu tulid tema sõnul iseenesest, kuid võõrkeelte õppimisega oli teine lugu.

Kabe püsib Mäggi elus tänaseni ning aastakümnete jooksul on ta juhtinud nii Eesti, Euroopa kui ka maailma kabeorganisatsioone. Mullu oktoobris valiti ta uuesti Maailma Kabeföderatsiooni presidendiks, mida ta juhtis ka aastatel 2017–2021.

“Ma olen võistkondlikult kaks kulda saanud ja hõbedaid viis tükki, aga individuaalselt pronksile...“ räägib ta uhkelt, kuidas alles nädal enne intervjuud pälvis ta esimest korda individuaalse pronksmedali Eesti 64ruudulise kiirkabe meistrivõistlustel.

“Tegelikult sa tahad ju võita. Tegelikult sa tahad olla parim,“ räägib ta, et kaotuse korral on mängust saadav nauding ikka kaks, kolm või isegi neli korda väiksem.

Kes on Janek Mäggi?
Janek Mäggi (53) on suhtekorraldaja, ettevõtja, endine riigihalduse minister, luuletaja ja kabetaja. Sündinud 5. septembril 1973. aastal Tallinnas. Lõpetanud Tondiraba keskkooli ning õppinud õigusteadust Tartu Ülikooli Õigusinstituudis.

Töö
Alates 2000 Powerhouse, asutaja ja juht
2018–2019 riigihalduse minister
1997–2000 Eesti Ühispank, asepresident, turunduse ja suhtekorralduse juht
1994–1997 Äripäev, pangandus- ja kindlustusreporter
1994 kaitsejõudude peastaabi infoosakond
Lisaks on töötanud Eesti Televisioonis, juhtinud Eurovisiooni internetivärava projekti ja majandussaadet “Miljon senti“.

Ettevõtlus ja investeeringud
Mäggile kuulub 100% huvikaitse- ja suhtekorraldusagentuurist Powerhouse. Ettevõtte 2025. aasta müügitulu oli 826 051 eurot ning ärikasum 174 588 eurot.
Lisaks ettevõtlusele paigutab ta raha maasse, kinnisvarasse ja kunsti. Talle kuulub neli talu, millest suurim asub Läänemaal ja hõlmab 101 hektarit. Börsiaktsiatesse pole Mäggi enda sõnul 26 aastat investeerinud.

Pere
Abielus Kätlin Mäggiga, kolme täiskasvanud lapse isa.
Muud tegevused
Maailma Kabeföderatsiooni president, Eesti Kabeliidu asepresident, Tallinna Lastehaigla Toetusfondi ja vähiravifondi “Kingitud Elu“ nõukogu esimees ning Kirikufondi juhataja.
Hobid on kabe, jalgrattasõit, ujumine, luuletamine, kokandus ja reisimine.

Rubla luulerea eest
Kabe kõrval hakkas Mäggi noorena huvi tundma ka kirjutamise vastu, ehkki ajend polnud sugugi kirjanduslik, vaid ikka krõbisev. Tema ema töökaaslane, pagar ja luuletaja Eino Sepp oli rääkinud, et avaldatud luulerea eest makstakse rubla.
“Kui ma olin kümme rida kirjutanud, mõtlesin, et ohhoo, kümme rubla on juba teenitud,“ meenutab ta muigelsui.
Päris nii lihtsalt see raha siiski ei tulnud. Esimene luulehonorar, 150 krooni, jõudis temani alles 1993. aastal.
Pärast keskkooli astus Mäggi Tallinna Tehnikaülikooli ehitust õppima, kuid pidas seal vastu paar-kolm kuud. Lisaks erialas kahtlemisele olid tekkinud muudki huvid. Üks neist oli tulevane abikaasa Kätlin, kellega kohtuti Tartus piibliseminaris. Neiuga silmast silma suhelda ta ei julgenud, kuid võttis pärast suve julguse kokku ja saatis kirja.

“Ma mõtlesin päriselt, et kui ta ei vasta, siis ma enam Tartusse kunagi ei lähe,“ tunnistab Mäggi, kelle jaoks tundus võimalik eitav vastus sedavõrd piinlik.
“Ma võib-olla ei ole väga enesekindel inimene,“ vastab ta imestusele, et kõrvalseisjale paistab ta julgem. Mäggi selgitab, et ei taha üldiselt sattuda piinlikku olukorda, kuid eksimisi ja ütlemisi, mida tagantjärele kahetsema peab, on tema sõnul elus ikka ette tulnud.

Nooruspõlves oli tüdrukutega suhtlemine talle omaette katsumus. “Lapsepõlves olid valdavalt poisid minu ümber,“ meenutab ta onupoegi, klassikaaslasi ja teisi tuttavaid. Üks onutütar küll oli, aga temagagi ei suhelnud Mäggi eriti palju.
“See tüdrukutega suhtlemine oli tegelikult... barjäär oli võib-olla liiga kõrge,“ püüab ta toonast ebakindlust selgitada.
Õnneks Kätlinilt tuli siiski vastus, ehkki Mäggi sõnul oli see üsna leige. Järgnes umbes kuu aega kirjavahetust, millest kasvas välja tänaseni kestev abielu. Ka toonased kirjad on Mäggil siiani alles.

Mitte nii edukas müügimees
Enne päris tööelu proovis Mäggi müügimeheametit. “Ma ühe päeva müüsin hamburgereid turul. Müüsin vist kaks hamburgerit. Olin selles väga halb,“ meenutab ta.
Ka autokummide müügist ei tulnud suurt midagi välja. Peagi kutsuti noormees sõjaväkke, kus ta hakkas tegema kompanii ajalehte ja pääses nii 1994. aastal kaitsejõudude peastaabi infoosakonda.
“Minust saigi PR-inimene,“ kirjeldab ta oma esimese erialase töökoha leidmist.

Ajakirjanikuks saada soovinud Mäggi jäi aga ülikooli ukse taha. Loomingulise konkursi läbis ta enda sõnul edukalt, kuid sisseastumiseksamite tulemused jäid teistele alla. Koolikoridori stendil märkas ta aga kuulutust. “Kes sisse ei saa, tulge Äripäeva tööle,“ meenutab Mäggi, kuidas ta sammud toimetusse seadis.
“Igor Rõtov ütles, et tule, laud on siin. Pane ülikond selga ja hakka pihta, üks lugu päevas ja siis on okei,“ meenutab ta.
Ajakirjanikuks hakkamise nimel oli Mäggi valmis loobuma ka senisest kõrgemast palgast. Kaitsejõudude peastaabis teenis ta 2400 krooni kuus, Äripäevas pakuti katseajal aga vaid 1500 krooni. Juba esimese kuu lõpuks tõsteti palk siiski 2800 kroonini.
“Ma olin hästi innukas, väga töökas,“ meenutab Mäggi, kelle sõnul oli ta juba kolme nädalaga jõudnud kirjutada piisavalt palju lugusid ning leida häid allikaid, et palgatõus välja teenida.

Reporter, kes pelgas helistada
“Mul oli väga piinlik, kui ma kellelegi helistasin,“ räägib Mäggi toonastest kõhklustest, mis teiste ajakirjanike kõrval istudes tekkisid. ”Ma tundsin väga halvasti ennast, et äkki küsin rumalaid küsimusi.“
Lisaks tekitas muret õigekiri. Üks keeletoimetaja soovitas tal oma lood pärast lehes ilmumist uuesti läbi lugeda, et näha, mida nendega tehtud oli.
Mäggi võttis nõu kuulda ja umbes poole aastaga said tema sõnul selgeks kõikvõimalikud mõttekriipsud, semikoolonid ja muud kirjavahemärgid. “Õppisin kasutama absoluutselt kõiki kirjavahemärke. Ka rääkides,“ lisab ta, et tegelikult on mõtteselguse hoidmine ka suulises suhtluses omaette kunst.

Samal ajal asus Mäggi töö kõrvalt Tallinnas asuvas Õigusinstituudis õigusteadust õppima. Päevad möödusid toimetuses, õhtud ülikoolis ning reeglina tuli koolis käia ka laupäeviti. “Suure pingutusega ma sain selle ikkagi kuidagi tehtud,“ meenutab ta.
Pangandus- ja kindlustusreporterina puutus ta kokku Eesti toonaste suuremate pankade juhtidega ning tema töö oli neile silma jäänud.
Nii sai temast kõigest 24aastaselt Ühispanga asepresident ning suhtekorralduse ja turunduse juht.
“Mul oli väga kurb ja raske Äripäevast ära minna, sest see töö meeldis mulle tohutult,“ tunnistab Mäggi. Pangast tulnud pakkumine oli aga sedavõrd hea, et sellest oli keeruline keelduda. Pealegi oli noorel perel raha vaja.
Mäggi mäletamist mööda hoiatas tegevtoimetaja Andrus Vaher teda, et Äripäevast lahkudes kaob ta nimi lehest ning peagi ei tea teda enam keegi. See aga ei morjendanud teda.
Noorena Ühispangas kõrgele ametikohale jõudes ei tundnud Mäggi end aga tehtud mehena. “Mul oli hirm. Ma mõtlesin, et kui kaua ma vastu pean.”

Viis aastat palgata
2000. aastal Ühispangast lahkudes oli Mäggil enda sõnul laual kümmekond tööpakkumist, muuhulgas kutsuti teda juhtima nii Postimehe uudistetoimetust kui TV3 uudiseid.

“Ma mõtlesin, et tahan rohkem teenida ja ma ei taha ennast ära siduda. Tahan ettevõtlust proovida,“ meenutab Mäggi, miks otsustas palgatöö asemel oma firma teha.
Nii sai alguse suhtekorraldusettevõte Powerhouse. Panganduse ja ajakirjanduse kogemusega Mäggil oli olemas lai tutvusringkond, kuid oma ettevõtte ülesehitamine osutus märksa keerulisemaks, kui ta oli ette kujutanud.

“Esimesed viis aastat oli väga raske.”
Üheks oma suuremaks veaks peab ta liiga kiiret värbamist. Powerhouse alustas nelja inimesega, kuigi tööd kõigile ei jätkunud. Samas tahtis Mäggi turule näidata, et tema ettevõte on tõsiseltvõetav tegija.
Ta meenutab, kuidas kontoris istusid töötajad kohati niisama, kuid palka tuli neile ikka maksta. Endale Mäggi esimese viie aasta jooksul töötasu ei maksnud. Igapäevaste elamiskulude katteks tuli hoopis raha laenata ja ühel hetkel arvutas ta kokku, et kõigi varade müümise järel oleks ta endiselt umbes miljon krooni võlgu.
“Tänases mõistes 60 000 eurot ei ole mingi raha, aga toona oli see väga-väga suur summa.“
Rahaliste raskuste kõrval tuli teha ka erakordselt pikki tööpäevi. Mäggi sõnul oli perioode, mil ta töötas viis-kuus päeva järjest kuni 20 tundi päevas. “Päriselt ka. Magasin neli tundi ja tegin kõik asjad ära.“
Ettevõtte sulgemisele ta aga kordagi tõsiselt ei mõelnud.

Esimene kroonimiljon
Pärast viit keerulist aastat tuli uus mure, kui tööd oli korraga nii palju, et kõiki tellimusi oli raske vastu võtta.
Kord tuli tal Leedust saabunud tellimuse jaoks kõigest 24 tunniga sobiv töötaja leida. Mäggi käis mõttes oma tutvusringkonna läbi, leidis võimaliku kandidaadi ja pakkus talle tööd. “See oli plahvatus ja see kestis tegelikult kolm aastat,“ kirjeldab ta toonast majandusbuumi.
Ühe eredama mälestusena toob ta välja 2006. aasta, mil Powerhouse teenis ühe kuuga üle miljoni krooni kasumit. Selles mängis suurt rolli koostöö Tallinna Kaubamaja ja Jüri Käoga.

KÕRVALPILK | Jüri Käo: “Ta teab, kuidas raha tekib“
Ettevõtja Jüri Käo mäletab, et tutvus Janek Mäggiga juba Ühispanga aegadel, mil ettevõtjatel oli pankade juhtkondadega märksa tihedam läbikäimine kui praegu.
Hiljem otsisid Tallinna Kaubamaja ja Selver endale kommunikatsioonipartnerit ning korraldasid väikese konkursi. Mäggi Powerhouse'i pakkumine erines Käo sõnul ülejäänutest eelkõige ettevõtjaliku vaatenurga poolest. “Temas oli tunda sellist ettevõtja nägemust.”
Käole on meelde jäänud Mäggi kiirus ja konstruktiivsus, kuid samuti põhimõte, mille taga suhtekorraldaja kindlalt seisis: ettevõte ei peaks suhtlema ajakirjandusega ainult siis, kui kõik on hästi, ka negatiivsetest asjadest tuleb rääkida nii, nagu need on.
“Sa võid saada vahepeal vastu kaikaid, aga pikas plaanis oled sa õigem,“ meenutab Käo toonast mõtteviisi. Mäggi enda kirjeldatud jäärapäisust ta aga koostööst ei mäleta. ”Ta on kindlameelne. Talle meeldivad selged ja kindlad otsused.“
Praegu puutuvad mehed kokku eelkõige heategevuses, kus Käo toetab Mäggi juhitava Kirikufondi tegevust. Tema sõnul oskab Mäggi ka annetusi küsida nii, et ettevõtjad mõistavad, milleks raha vaja läheb.
“Sa loed seda kirja ja saad aru, et kirjutab inimene, kes mõtleb rahast, toetustest ja majandusest nii nagu sina ise,“ selgitab Käo, miks ta on olnud valmis Mäggi ettevõtmisi toetama.

Buumi järel pool käivet läinud
Pidu ei kestnud seevastu kaua. 2008. aasta majanduskriisi ajal kukkus Powerhouse’i käive Mäggi sõnul ühe aastaga 40–50%.
Et kulusid vähendada, hakkas ta esialgu töötajate palku kärpima. Tagantjärele peab ta seda valeks otsuseks.
“Kui sul tööd ei ole, siis tuleb vähendada inimesi. Kui sa vähendad palku, siis sa tekitad kogu organisatsioonis kohe stressi,“ selgitab Mäggi.

Powerhouse'i kõige keerulisemal ajal, kui ettevõttes tuli teha 20tunniseid tööpäevi ning pidevalt uute klientide pärast pingutada, jäi paratamatult vähem aega koduseks eluks.

Kolm väikest last
Mäggi tunnistab, et pereliikmed on talle aeg-ajalt ette heitnud, et kiiretel aegadel tegeles ta lastega liiga vähe. “Nad kõik ütlevad, et ma ei tegelenud nendega piisavalt ja panin lastele Teletupsud või Soome multikad peale ja siis tegin tööd samal ajal.”
Mäggi ise selle etteheitega päriselt nõus ei ole. Ta meenutab, et ka tema vanemad käisid tööl ning suved möödusid sageli vanaema juures või pioneerilaagris.
“Ma võiks ka öelda oma vanematele, et ikkagi piisavalt palju ei pööratud tähelepanu,“ arutleb ta, kuid lisab kohe, et ise ta niimoodi ei mõtle.
“Kui sul antakse elu, kui sul antakse võimalus elada, see on juba kõik,“ selgitab Mäggi oma suhtumist. Tema sõnul on ta püüdnud laste jaoks olemas olla ning viinud neid palju eksootilistesse riikidesse reisima.
“Kuskilt sa pead raha teenima, kuskil sa pead mingisuguseid asju saavutama,“ möönab ta, et koduse elu ja töö vahel pole kõik otsused alati olnud lihtsad.

Kaks sõpra, kellest sünnipäevale tuli üks
Mäggi laia tutvusringkonda ja aastakümnete pikkust avalikku esinemiskogemust arvestades on üllatav kuulda, et ta peab end introverdiks.
“Mu sõbrad helistavad enamasti ise mulle,“ ütleb ta, et pole ise kuigi aktiivne suhtluse algataja.
Oma 20. sünnipäevaks oli tal enda sõnul ainult kaks sõpra, keda külla kutsuda. Kohale tuli üks. Nii on tüdrukutele kirjutamise ja Äripäevas tehtud esimeste telefonikõnede kõhklused tema elus üsna loogilises reas.
“Ma arvan, et inimene on mitmekesine ja paljude kihtidega,“ juhib ta tähelepanu, et introverdi ja ekstraverdi määratlused ei pruugi inimese kohta sugugi kõike öelda.

KÕRVALPILK | Lauri Hussar: “Ta tahab inimesi üles äratada“
Üks Mäggi praegustest lähematest sõpradest on riigikogu esimees Lauri Hussar. Mehi seob lisaks ühistele huvidele üks üsna eriline kokkusattumus, mõlemad sündisid 1973. aastal ühepäevase vahega samas sünnitusmajas.
“Me alati viskame sünnipäevadel nalja, et oleme tundnud üksteist täpselt nii kaua, kui vanad me oleme,“ räägib Hussar.
“Ma ei julge küll öelda, et Janek ei helistaks,“ ütleb Hussar, kelle sõnul võtab Mäggi üsna sageli ise ühendust mõne uue plaani või ettepanekuga.
Tegelikult said nad tuttavaks alles siis, kui Mäggi töötas Ühispangas ning Hussar oli noor ajakirjanik, kuid lähedasem sõprus sai alguse 16–17 aastat tagasi ühisest jalgrattahuvist, kui mehed avastasid, et mõlemal on maanteerattad, ning otsustasid koos treenima hakata.
Ühine rattasõit on sõpru sidunud juba aastaid. Peale tuhandete läbitud kilomeetrite on nende teele mahtunud nii ühiseid treeninglaagreid kui ka arvukaid vestlusi.
Hussar kirjeldab Mäggit lahke loomuga inimesena, kellega saab rääkida nii ühiskondlikest teemadest kui ka väga isiklikest asjadest. “Mõnikord räägime ka rasketest hetkedest, aga siis üritame raskuste üle nalja visata,“ ütleb ta.
Samas meeldib Mäggile sõbra hinnangul avalikkust provotseerida. “Ta tahab oma seisukohtade ja arvamustega avalikkust irriteerida ja pisut vastuvoolu ujuda,“ kirjeldab Hussar tema suhtlusstiili.
Ta nimetab seda omamoodi mässumeelseks kommunikatsiooniks, millega Mäggi soovib inimesi oma seisukohtade üle mõtlema panna.

Puud kasvavad ka siis, kui hind ei kasva
Kuigi 90ndate lõpus börsiinvesteeringuid omanud Mäggi kogus enda sõnul turul ka mõned võidud, siis õhinapõhisuse lõpetas saabunud kriis.
“Sain ikkagi päris korralikult lutti ja kaotasin sadu tuhandeid kroone,” põhjendab ta, miks alates aastatuhandevahetusest koosnevad tema investeeringud vaid kunstikogust, kinnisvarast ja maast.
Esimese korteri ostis Mäggi 1997. aastal Tallinnas Keemia tänaval. See on tema sõnul ka ainus kinnisvara, mille ta hiljem müüs.

Praeguseks kuulub talle neli talu, neist kaks asuvad Valgamaal, üks Tartumaal ja üks Läänemaal. Suurim neist on lausa 101 hektarit. “Kui keegi paneb raha börsile, siis minul on peamine paigutus olnud maa,“ ütleb ta.
Näiteks ostis ta 2002. aastal onu käest Valgamaal ligikaudu 22hektarise talu. Mäggi hinnangul on selle väärtus ostuhinnaga võrreldes kasvanud enam kui sada korda.
Eriti meeldib talle metsamaa, mille puhul ei pea igapäevaselt hinnagraafikuid jälgima.

“Ega mul ju tarbimiseks raha vaja ei ole. Selleks mul on ettevõte, mis teenib korralikult kasumit,“ selgitab ta.
“Ma ei ole ostnud ühtegi sellist pilti eesmärgiga, et selle pealt teeniks,“ räägib Mäggi ka oma kunstikogust, kuid tunnistab samas, et teoste valikul mõtleb võimalikule väärtuse kasvule ikka.
Kunstikogusse kuuluvad näiteks Jüri Arraku tööd ja mitu Tiit Pääsukese maali. Nende hinnad võivad Mäggi hinnangul aastatega küll märgatavalt kasvada, kuid müügiplaane tal pole.

Tanklakohv on liiga kallis
Igapäevastes väljaminekutes peab Mäggi end üsna kokkuhoidlikuks. Näiteks pole ta aastaid ostnud tanklast kohvi, sest peab seda ebamõistlikult kalliks. Pikemale autosõidule võtab ta joogi pigem kodust kaasa.

Samal ajal ei pea ta paljuks kulutada ühe restorani külastamisele rohkem kui teine inimene terves kuus.
Mäggi kogub nimelt Michelini tärniga restoranide külastusi. 26 aasta peale on neid tema arvestuse järgi kogunenud kokku 61 tärni. “Ma olen käinud vist kaheksas kolme tärniga restoranis üle maailma,“ loetleb ta külastusi Pariisis, Londonis, New Yorgis ja mujal.
Ühe erilisema kogemusena meenutab Mäggi Stockholmis asuvat kolme Michelini tärniga restorani Frantzén, kus lõunasöögi eest tuli välja käia umbes 2500 eurot.
“Viis tundi sõime ja see oli imeline,“ ütleb ta, kelle sõnul oli kogemus ka kõrget hinda väärt.
Huvi hea toidu vastu algas siiski ammu enne tärnide kogumist. Lapsena käis Mäggi ema juures Narva kohvikus abiks, lõi öösiti ämbritekaupa mune katki, väänas kringleid ja pintseldas saiu.
“Ma teen ise ka crème brûlée’d kõikidele külalistele, kes meile esimest korda külla tulevad,“ räägib ta välja otsitud üle 300 aasta vanusest originaalretseptist, mille on oma kokaraamatusse lisanud ka Evelin Ilves.

KÕRVALPILK | Raigo Uukkivi: “Kui teeb õunamahla, siis miljon liitrit“
Janek Mäggi kauaaegne sõber ja ministriaegne kolleeg Raigo Uukkivi ei pea mehe enda kirjeldatud jäärapäisust päris õigeks sõnaks. Pigem on Mäggi tema sõnul võistlushimuline ja kirglik ning kui mõne plaani elluviimisel tekib takistusi või kahtlejaid, annab see talle hoopis hoogu juurde.
“See omakorda kütab tema hasartsust juurde ega lase kuidagi loobuda,“ kirjeldab Uukkivi.
Ka sõprade seltsis pole Mäggi just vaikne kõrvaltvaataja. “Janek valdab suurepäraselt sõna ja meeleldi kuulab ka ennast rääkimas,“ ütleb Uukkivi, kelle sõnul kujuneb sõbrast igas seltskonnas üsna loomulikult lauakõneleja.
Mõnikord piisab selleks ka täiesti võõrast inimesest. Uukkivi meenutab, kuidas Mäggi võib kelnerile esitada mõistujutte, viktoriiniküsimusi või värsse ning algatada vestluse seal, kus keegi teine ei tuleks selle pealegi.
Abikaasa Kätlin on Uukkivi sõnul selles osas mehe täielik vastand. “Kätlin sellist tühja loba ei kannata, aga Janeki korralekutsumine on nagu hane selga vesi.“
Sõbra hinnangul avaldub Mäggi äärmuslikkus ka puhates. Maal võtab ta iga päev külalisi vastu või leiab mõne uue suure ettevõtmise. “Kui teeb õunamahla, siis teeb seda miljon liitrit,“ võtab Uukkivi sõbra olemuse naljatledes kokku.
Sama suurelt kipub Mäggi tema sõnul sõnastama ka heategevuslikke eesmärke. Need võivad alguses tunduda üle võlli, kuid enamasti saavutavad soovitud tähelepanu ning aitavad annetajaid kaasa tõmmata.

Reis, mis maksis kaks eurot
Reisimisega seotud kulutused kõiguvad Mäggil ühest äärmusest teise. Ühelt Usbekistani reisilt naasis ta enda sõnul kõigest 2 euro ja 13 sendi suuruse arvega. Maailma Kabeföderatsiooni presidendina oli ta võõrustajate kulul ning nood ei lubanud tal isegi tänutäheks üht õhtusööki välja teha.

“Ma oleksin olnud nõus ühe õhtusöögi neile välja tegema, aga nad ei lasknud,“ räägib Mäggi, kelle kuluks jäi lõpuks veidi enam kui kaks eurot.
Reisimise pealt ta enda sõnul siiski kokku ei hoia. Aastatega on Mäggi jõudnud paljudesse riikidesse ning lisaks kabeüritustele meeldivad talle ka pikemad puhkusereisid.
Ometi ei tähenda välismaal viibimine tema jaoks tingimata tööst eemal olemist.
Kaks aastat tagasi Lihavõttesaarel käies alustas Mäggi Eesti ajavahe tõttu tööpäevi kell kaks öösel. “Ma tegin iga päev kaheksa tundi tööd,“ ütleb ta. Osa kliente ei saanudki Mäggi sõnul aru, et ta oli Eestist sedavõrd kaugel.
“Ma tegelikult ei olegi põhimõtteliselt sellist puhkust võtnud, et ma meile ei loe,“ ütleb Mäggi, kellel töö ja puhkus käivad alati käsikäes.

Ka tavalisel tööpäeval püüab Mäggi kontorist lahkudes vastamata kirjadest lahti saada. Pooleliolevad asjad jätab ta postkastis lugemata, et need paksus kirjas silma torkaksid.
“Kuid see häirib mind,“ tunnistab ta, et ideaalne olukord oleks saada kõik kirjad päeva lõpuks vastatud. Päris nulli ta tavaliselt siiski ei jõua.
Taoline nõudlikkus kandub eneselt üle ka Mäggi töötajatele. “Ma tean, et saan selle eest kriitikat, aga ma arvan, et kogu ühiskonnas on võtmeprobleem see, et kõigil on vaja eraelu elada töö arvelt,“ ütleb ta.

Mäggi sõnul ei häiri teda see, kui inimene saab oma ülesanded tavapärasest kiiremini valmis ning tegeleb seejärel millegi muuga. Küll aga olukord, kus eraasjad segavad tööülesannete täitmist.
Ta toob näiteks enda aja Äripäevas, kus oli kindel lugude arv, mis tuli kuus valmis kirjutada. See, kas töö sai tehtud nelja või kaheksa tunniga, ei olnud oluline.
Samas usub Mäggi, et tööandja ei pea kinni maksma töötaja eraelulisi tegemisi. “Kui sul on vaja kasvuhoonet panna, sul on vaja arsti juures käia, sul on laps haige, sul on kõik sellised asjad, ma saan sellest aru. Aga ma ei taha sellest maksta,“ ütleb ta.

Kõik on mäng ja lust
“Neid juhtivaid kohti on isegi natuke liiga palju,“ tunnistab Mäggi, et pärast Powerhouse’i ei pruugi ta tahta enam uut organisatsiooni vedada, sest pidevast vastutamisest on tekkinud teatav väsimus. Praeguseks on tema käes lisaks ettevõttele ka maailma kabeelu ja mitme heategevusfondi juhtimine.
“Ma ei viitsi veel rohkem pingutada,“ ütleb ta.
Mäggi meenutab, kuidas Äripäev saatis ta noore pangandusajakirjanikuna Frankfurti Euroopa panganduskonverentsile, kus pidi kehva inglise keelega Eesti pangandusest ettekande tegema.
Nii palju õnnestus siiski öelda, et Eesti pankade juhid on noored ning saavad üsna varakult kõrgetele ametikohtadele. Sakslased tegid seepeale noorele ajakirjanikule selgeks, et Saksamaal jõutakse panga tippjuhi ametisse keskmiselt alles 53aastaselt.

Toona 23aastasele Mäggile tundus selline arusaam lausa absurdne. “Mulle tundus see iganenud ühiskond. Et nad ei saa midagi aru ja noored teavad ehk isegi paremini, kuidas asju teha,“ meenutab ta.
Nüüd, ise 53aastasena, on tema seisukoht muutunud. Mäggi arvates on suuremate organisatsioonide juhtimiseks vaja kogemust ja küpsust, mida noorel inimesel lihtsalt veel pole. “Täna ma tunnengi, et ma olen elu tippvormis. Igas mõttes,“ ütleb ta.
Noorena oli vaja kodu, tööd ja raha, nüüd on neist paljud asjad olemas. “Minusugusel ei ole mitte midagi vaja. Kõik on mäng ja lust,“ ütleb Mäggi.

Elu on tšill
Kui intervjuuaeg hakkab otsa saama ja Mäggi peab järgmisele kohtumisele jõudma, läheb jutt taas luuletamisele. Novembris ootab teda ees luulekontsert, mille jaoks on ta koos muusik Oleg Pissarenkoga uue kava „PillilÕhk“ kokku pannud. Mõttes on ka plaat ja järgmine luuleraamat.
Vahepeal meenub talle üks värskem luuletus ning pakub, et võiks selle ette mängida. Ta otsib üles salvestise, kus loeb oma luuletust muusika saatel. “Mu sõbrad, kallid, elus on kõik hea,“ kõlab esimene rida.
Pärides, mille üle ta oma senises elus kõige rohkem uhkust tunneb, ei paku Mäggi esimese vastusena ei miljonit ega rahvusvahelist spordiametit.
“Kõige uhkem on see, et ma olen suutnud 53aastaseks elada,“ vastab ta ning lisab, et on suutnud oma ettevõtet juhtida ilma pankrotti minemata ning hoida ka eraelu üsna stabiilsena.
“Elamine on väga raske töö,“ tõdeb ta lõpuks, kui jutt on jõudnud tagasi kõige selle juurde, millega inimene peab oma elu jooksul hakkama saama. Ent kui selline lõpetus intervjuule kõlab ehk liiga süngelt, parandab Mäggi end kohe. “Ei, ma arvan, et elu on tšill. Elu on väga tore.“