Janek Mäggi: hullunud teadusnõukoja liikmed võtsid valitsuse juhtimise üle. Andsid vastuolulisi sõnumeid ja hurjutasid. Puudus juht ja juhtimine!

Riigikontrolör Janar Holm on täiuslik rokkar, kes viisipidamise kõrval teab ka sõnu. „Kriisiga seotud riiklikele toetustele ei saa läheneda nagu raadiomängule, kus võitja on see, kes jõuab esimesena Munamäe torni tippu või kes toob esimesena oma vanad püksid raadiomajja,“ võttis ta kokku Eesti kriisijuhtimise võimekuse pandeemia ajal.

Puhas kuld.

See, et riigikontrolör peaministriga avalikku kirjavahetust peab, kõlab muidugi nagu doktor Kreutzwaldi katse ajalehe vahendusel tuulepäisele Koidulale moraalset rahustit anda. Andrus Kivirähk saab järgmiseks näitemänguks mõnuga ainest.

Holm on hooliv ja pehme. Tegelikkus on muidugi palju mädam. Raadiomängus osales kogu valitsus ning osad valitsuse liikmed jäid püksata, osad seelikuta ning mängu võitis Martin Helme. Tema istub iga raadiostuudio toolil hoolsalt kinnitatud rihmaga ning kollektsioneerib vanade pükste kõrval ka uusi – seelikutest rääkimata.

Mis tegelikult juhtus Eestis pärast 12. märtsi 2020? Hullunud teadusnõukoja liikmed võtsid valituse juhtimise üle. Andsid vastuolulisi sõnumeid, hurjutasid valitsust enne oma soovituste andmist, nende andmise ajal ja pärast seda: kuidas nemad oleksid ikkagi teinud ja ütlesid sellega otse välja: valitsus on lollikari. Ja paraku oli neil õigus. Nad ei teadnud, mida teha, aga tegid ikka. Kõike, palju ja väga valesti.

Nii eelmise valitsuse kui ka praeguse valitsuse liikmed pugesid esmalt maski taha ning siis kukkusid süstla otsa. Suur osa valitud ja mandaatidega inimesi nägid kriisist välja ainult ühte teed: vägivaldne vaktsineerimine ja ajupesu.

Rahvas jagunes kaheks: sõnakuulekad, kes uskusid iga sõna, mis valitsusest ja riigiasutustest tuli ning mässumeelsed, kes hakkasid vastu. Tänaseks on petta saanud mõlemad. Viirus elab edasi. Valitsus ei kuula rahvast. Tulemus: kobarkäkk.

Eestis ei ole 1,5 aasta jooksul olnud mitte ühtegi inimest, kes oleks osanud, tahtnud, võinud ja suutnud pakkuda välja kriisi lahendamise tee ning leidnud inimesed, kes oleks aidanud selle plaani ellu viia. Mitte ühtegi. Laenates jumala sõnast: rahvas hukub tarkuse puudusel.

Tervisameti sarjamine on olnud sama vale kui ootus, et 15 valitsuse liiget suudavad hallata ülemaailmise ulatusega kriisi, mille võimendamise ja venitamisega on erasektori (maski- ja vaktsiinitootjatest kuni testivõluriteni) huvides ning kaasabil tegelenud täie innuga kõik 193 riiki.
Meil on olnud erakordselt palju tarku ja töökaid inimesi, haiglatest alates ja ametnikeni välja, kuid mida ei ole olnud: juhti ja juhtimist. Selleks on puudunud teadmised, oskused, võimed, tahtmine ja hoolivus riigist tervikuna, mitte ainult oma naha piisavalt pruunikas jume.

President käskis reklaamis küll kõigil õlg all paana, aga kui oli vaja kriisijuhtimises valitsusele tuge anda, käis ta lõbu pärast mäe otsast suuskadega alla sõitmas. Ja see mägi oli palju kõrgem kui Holmi viidatud Munamägi. See mägi oli väga kõrge ja asus välismaal, kuhu suur osa rahvast ei julgenudki minna. President õlga alla ei pannud, ta tõmbas selle saatuslikul hetkel ära.
Aga noh, mis siin ikka halada. Eesti on kääbusriik. Meie teeme ikka nagu Lible kõik teiste järel. Kuna teised on aru saamas, kuivõrd opakalt kogu pandeemiaga on tegeldud, kui palju vähem on päästetud ja kui palju rohkem hävitatud, ootab meid peagi vabadus.

Rahvas ei ole loll. Rahvas tahab olla vaba. Mõned kuud võib ju mõistusevastasust taluda, kuid see ei saa muutuda alaliseks elustiili osaks. Valitsus juhtigu riiki, mitte ärgu korraldagu märja teesärgi pidusid.