Janek Mäggi: "Kellele tohib peale matta?"

Pronkssõduri vaimule saavad uue vaimu peale matta need, kellel puudub temaga vahetu kokkupuude.

Aastapäev on nagu sünnipäev, pulm või matus: kokku kutsutakse sõbrad, sugulased, naabrid ja peo lõpuks ka kontvõõrad – kui on selgunud, et nendest, keda oodati, tuli kohale vaid osa, ja need, keda kõige rohkem oodati, ei tulnud üldse.

Öise Vahtkonna miitingule pronksiöö «mälestuseks» kogunes korraldajate eeldatud poole tuhande asemel kõigest sadakond inimest ja neistki pooled ajakirjanikud.

Pidu (või peied) peetakse üldjuhul aga täie hooga ikka maha ning lõpuks tekib uus sõpruskond ja fänniklubi, kellel ajada ühine asi, kellel on ühised rõõmud, mured ja kokkukuuluvustunne. Sünnipäevadel käies olen märganud, et kohal on ikka ühed ja samad näod ning neil on ka ühed ja samad jutud – justkui poleks vahepeal mööda läinud mitte aasta, vaid paar päeva.

Kuigi meedia üldjuhul sündmusi esile ei kutsu, aitab ta neil kesta. Postimehes ilmunud erakogupildid pronkssõduri seljataguse seina «jõhkrast» lammutamisest saatsid sõdurit taas taeva poole – igavese kujundina Eesti ajaloolise mälu varakambrisse.

Kopatöö oli muidugi vaid üks pilt suurest reklaamikampaaniast, mida me pronksiöö meenutamiseks korraldasime. Aprillimäsu meediakatte ulatus konkureerib edukalt isegi Eesti vabariigi aastapäevaga – ainult kangelased on teisiti riides ja ärakulunud sisutühi sõna «retoorika» on erinev.

XXI sajandi esimene suurkuju?

Sündmuste tähtsus pikas perspektiivis kujunebki selle järgi, kuidas neid tähistatakse. Kes sünnipäeva peab, peab seda tegema igal aastal. Sõbrad eeldavad, et pidu tuleb. Ja kui mitte, on justkui midagi katki. Kes aga ei pea, selle sünnipäeva ei teagi mitte keegi.

Paljud riigiaparaadi ettevõtmised (? la 100 milli 90 aasta juubeliks, 100 milli vabadussambaks) võivad tunduda nürid ja mõttetud, kuid nad kinnistavad need sündmused rahva ajaloolisesse mällu ja lõpuks ei mäleta enam keegi, kas asjad, mis näivad tähtsad, on seda ka sisult.

Jaak Valge ja Magnus Ilmjärve arutelud Konstantin Pätsi suhtest Venemaa ja venelastega on ilmekas näide, kuidas tõde pole mitte see, kuidas asjad tegelikult olid, vaid see, kuidas nad paistavad. Sest meieni jõuab vaid olnu peegeldus, isegi kui me oleme selle ise läbi elanud. Pronksiöö kajab pigem kokk ®enja avalas naeratuses kui segipekstud akendes ja katusele keeratud autodes.

Vahel, lähedaste haudadel käies, jääb pilk nendele kalmudele, mida keegi ei hoolda. Kas need inimesed polnud väärt, et nende mälestust elus hoitakse? Küllap olid, aga pole kedagi, kes seda teeks – kellele see oleks südameasi. Möödunud sajandi 100 suurkuju olid ka tegelikult vaid meie põlvkonna arusaam, kes nad võiksid olla. 1915, 1935, 1955, 1985 oleks pilt olnud kindlasti teine. Suurkujude hulgas oli tõenäoliselt liiga palju tänapäeva inimesi ja ajaloost neid, kes kujundlikult väljendades igal aastal suurejooneliselt oma sünnipäeva pidasid.

Pronksiööl on eeldusi saada Eesti ajaloo elujõuliseks legendiks, milleta me ei oska elada. Jah, sest legendid ei ole alati positiivsete kangelastega. Hitleri ideed on justkui ajaloo prügikasti visatud, kuid tema tegude vaim kummitab Euroopat siiani.

Kaasaegsed mingu jalust

Küsimused, millele oodatakse ei- või jaa-vastust, ei saavuta 100% tulemust mitte kunagi. Mida suurem on sündmusega kaasnev infomüra, seda väiksem on tõenäosus, et ühiskond suhtub sellesse ühtemoodi – kas kiidab heaks või mõistab hukka.

Ajaloosündmused ja mälestusmärgid vajavad vahel isegi sadu aastaid, et leida mõistmist ja tunnustust, ning see mõistmine ja tunnustus võib olla kaasaegsete arusaamaga vastuolus.

Maailma tähtsaim turismimagnet Eiffeli torn toob aastas kohale 7 miljonit turisti, kuid valmistas 1889. aastal Pariisi pilvi lõhkudes kohalike elanike seas palju pahameelt. Nüüdseks pole aga elus kedagi, kes mäletaks Pariisi ilma Eiffelita, ning seetõttu polegi enam millegi üle vaielda.

Esimest korda Londonisse sattuv inimene leiab eest 10 kõige tähtsamat vaatamisväärsust, mida turist lihtsalt peab nägema. Nende valiku üle võib diskuteerida, kuid oluline on, et kümnest üheksa on vanad, vähemalt üle-eelmisest sajandist. Ainus, mis uuematest end esikümnesse murda suutnud, on vaateratas London Eye, mis püstitati kaheksa aastat tagasi aastatuhande vahetuseks.

Kuigi pronkssõduril on uus asukoht ja pronksiöö teema ümber kired vaibumas, ratsutab sõdur Eesti ajaloos edasi. Tema kalmukivi ei vaju lääpa ja lilled sellel ei närtsi. Pronkssõduri vaimule saavad uue vaimu peale matta need, kellel puudub temaga vahetu kokkupuude. Sinnani läheb päris palju aastaid.