Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: ravimid on elu ja surma küsimus

624
17.09.12, Õhtuleht, Janek Mäggi: ravimid on elu ja surma küsimus Nüüdisaegne peavooluelu jätab mulje, nagu me elaks igavesti. Tee karjääri, pidutse ja seksi – ning oledki «võitja».

Tervete kohus on ravida haigeid. Haiged ei ole haiged sellepärast, et nad tahavad haiged olla, vaid selline on olnud saatus (võib-olla ei ole see täpseim sõna, mida siin kasutada, aga paremat ei tule pähe). Vähem või rohkem haiged oleme kõik olnud või oleme ka praegu.

Terve (kes ei põe ega ole põdenud haigega sarnast haigust) ei tea kunagi, mis tunne on olla haige ja tal ei ole vähimatki õigust välisel vaatlusel hinnata, kui haige haige täpselt on – sest ta ei tea seda (ka arstina mitte) kunagi lõpuni. Ka kõige täiuslikumad diagnoosid ei ole täiuslikud. Mõni vari jääb alati.

Inimene on keeruline rakkude kogum, kes sünnib ja sureb. Aeg, mis nende elu kahe tähtsündmuse vahele jääb, on täis ootamatusi – rõõmu ja muret, õnnetunnet ja traagikat. Ka raskeid ja vaevusi põhjustavaid haigusi.

Inimeste elud on erineva pikkusega ja kõige valdavam eluröövel on haigus. Me tahame olla terved ja õnnelikud, kuid sageli oleme haiged ja õnnetud – kui mitte meie ise, siis keegi meie lähedastest aeg-ajalt ikka.

Raha ravib kõige kiiremini

Haiguse tagajärjel saabunud surma valu on kogenud kõik. Mõnikord võib see tunduda erakordselt ebaõiglane. (Eaka inimese lahkumisega on mõistusel veidi lihtsam leppida.) Me tahaks ise otsustada, millal ja kellel on aeg minna – ja parem, kui ei peakski minema. Kuid sellist võimalust meile ei pakuta.

Nüüdisaegne peavooluelu jätab mulje, nagu me elaks igavesti. Tee karjääri, pidutse ja seksi – ning oledki «võitja». Kuid selles mängus medaleid ei jagata: lõppsiht on kõigil, ka kõige noorematel, rikastel ja ilusatel, üks – kast või ahi. Elu ei ole lill, ja kui on, siis ta kindlasti närtsib. Mõni lihtsalt natukene varem kui teine. Ka nende hulgas, mis on lõigatud samal päeval ja seisavad samas vaasis. Miks? Jumal seda teab...

Iseenda haigused ja nende ravi puudutavad meid kõige rohkem. Loomulikult tahame abi saada kohe, kui meil abivajadus tekib. Kui mul mõnda aega tagasi olid kaebused ja vaja läbida uuring, selgus, et pean ootama enam kui kuu aega. Mõtlesin, et see pole võimalik! Perearst soovitas, et küsigu ma tasulist teenust. Ja oh imet – 34 euro eest tehti uuring järgmise päeva hommikul!

Ma olin õnnelik ja nõutu ühekorraga: ma olin hädas ja sellest pääsemiseks oleksin olnud valmis maksma ka rohkem. Kuid teisest küljest maksan ma oma võimaliku haigestumise eest palju maksu iga päev – minu tööviljast ravitakse hulka inimesi, kuid kui mul endal on abi vaja... Mõne haiguse puhul võib kuu aega varasem diagnoos päästa elu. Piltlikult öeldes saab 34 euro eest mõnikord jääda elama.

Tallinna Lastehaigla Toetusfondis puutun pidevalt kokku ülikalliste ravimitega, mis päästavad (nt vähihaiguste) puhul elusid. Keegi ei saa öelda, et üks elu on vähem väärt kui teine – kuigi selliseid valikuid tuleb elus ette –, keda rohkem ravida, keda vähem. Küsimus on rahas. Siis tulemegi «kolmanda käena» appi.

Ükski inimeste poolt välja mõeldud süsteem ei ole jäägitult täiuslik ja õiglane. Haiglaid ja arste on väga vaja, ravimeid samuti. Kuidas korraldada asjad nii, et haige olemine oleks võimalikult vähe valus ja terve olemine ei oleks liiga kurnav, on iga ühiskonna esmase elukvaliteedi tagamise esiülesanne.

Meelelahutus tähtsam kui elu?

Ravimifirmade lahmiv süüdistamine kasuahnuses (mis on iga äri edukuse eeldus) on muidugi labane ja silmakirjalik. Imelik, et me imetleme, kuidas USAs lansseeritakse iPhone 5 ja ihaldame seda endale, maksku mis maksab, ning ei ole üldse õnnetud, kuidas meilt sellega raha röövitakse!

Näiteks iPadi tootmiskulu Hiinas on BloombergBusinessweeki andmetel kaheksa dollarit (jah – number on õige), müügihind aga 499 dollarit. Kõik sellest pole muidugi kasum, aga poole ringis ikka. Me võiksime parimatesse ravimitesse, mis päästavad elu või lükkavad enneaegset surma edasi, suhtuda nii, nagu me suhtume iPhone ja Apple toodetesse – joovastusega.

Muidugi ma mõistan, et iPhone tekitab õnnetunde ja on paljudele parim «elukaaslane», keda suudetakse endale eales ette kujutada, kuid sama lugu on paljude ravimitega – kui nende väljatöötamiseks ei olegi kellelgi stevejobsilikku kirge, jäävad nad sündimata ning elu on raskem ja surm tuleb varem, kui võiks.

Me vajame ravimeid mitte ainult surma edasilükkamiseks, vaid ka elukvaliteedi parandamiseks. Valu leevendamiseks. Ravimite ja ravi kättesaadavuse tagamisel on võtmesõna «mõistlik». Sest kuna me ei tea ega saa kunagi teada, kui haige või terve keegi täpselt on, on meie hulgas ka palju neid, kes tahavad, et neil ravitakse haigusi, mida neil ei ole, ning neid, kelle haigusi me vaatamata kõige paremale soovile ravida ei oska ega suuda.

Süüdi on haige ühiskond

Kuigi me räägime palju sellest, et peame elama tervislikumalt ning inimesed peavad vastutama oma tervise eest ise, ei saa olla ühiskondlik suhtumine kunagi selline, et haige on hädades ise süüdi ja vaadaku ise, kuidas saab. Hoolimatus on sundeutanaasia tervetele.

Kui haigus on käes, olgu või (välisel vaatlusel) suitsetamise vm pahe tagajärjel, on see haigus kätte jõudes juba ühiskonna oma ja ühiskond peab seda ravima. Ja kui üldse keegi selles haiguses süüdi on, siis pigem ühiskond – elustiilihaigused on meie suhtumiste ja sotsiaalse keskkonna, mitte ühe «nõrga» inimese murdumise tulemus.

Seepärast tulebki inimestele soovitada elada tervemat elu. Nõudlikul häälel. Nii on ühiskond tervikuna tervem ning tervena elatud aastaid tuleb juurde. Kuid surma edasi lükkamisega tegelev meditsiin jääb kalliks ja muutub üha kallimaks – mida kauem me elame. Meie enda vastutus elus püsimisel on väga suur. Alati tasub leida need hädavajalikud 34 eurot ja mitte viriseda, kui kallis kõik on, sest teist elu ei ole meile antud. Elust kallimat asja meil ju ei ole. Eluga võrreldes on ravimid tasuta.