Janek Mäggi: Millest peaks valitsus hariduspoliitikat kujundades lähtuma?

Eesti haridus on kvaliteetne, sest annab ühiskonnale soovitud tulemuse – haritud rahva. Eestimaalased oskavad lugeda ja kirjutada, mõelda ja järeldusi teha, langetada otsuseid. On neidki, keda teadmised ja oskused ei huvita, kuid valitsus ükskõikseid inimesi neid omandama meelitada ei suuda – pole mõtet oodata seda, mida mitte kunagi ei juhtu.

Kas kohustuslik kooliharidus kestab 16. või 18. eluaastani, ei mängi mingit rolli selles, kas noored, keda hariduse omandamine ei huvita, ümber mõtlevad ja hakkavad õppima. Osa neist seda kunagi hiljem siiski teeb, mõned ei jõua õppimiseni mitte kunagi. Targaks saada on siiski lihtsam kui targaks jääda.

Akadeemiline haridus on elus hakkamasaamisel ületähtsustatud. Meil on olnud mitmeid kõrghariduseta ministreid, kes on oma tööd hästi teinud. Suure osa vajalikest teadmistest ja oskustest omandavad inimesed elu jooksul niikuinii. Kõiki võrukaelu pole mõtet sama innuga koolipinki pressida. Targa ja eduka ühiskonna eeltingimus on ometi haridus – erandid kinnitavad reeglit.

Valitsusvahetustega kaasnevad koalitsioonikõnelused jätavad mulje, et erakondadel on koormate viisi värskeid ja vaimustavaid ideid, kuidas teha rahvas keskmiselt oluliselt targemaks, kui ta praegu on – kuid see mulje on vale. Ideid ei ole ega tule. Kui mõni särtsakas idee ka on, jõuab see enne kooli ning kooli kaudu poliitikuteni, mitte vastupidi.

Poliitik, kes lubab õpetajate palka tõsta, seda ei tee

Peenhäälestuslikud arutelud, kas kõrgharidus võiks olla tasuline, kas Eestis tohib õppida ainult eesti keeles või on ka teisi võimalusi, võivad sobida küll jututubade mõtteharjutusteks, kuid neis puudub igasugune jõud muuta ühiskonda targemaks ja paremini hakkama saavaks. Kes tahab õppida, õpib ükskõik kuidas, olgu raha eest või raha pärast. Mõtteselguseta jutt on mõtteselguseta ka emakeeles, võõrkeeles on see lihtsalt arusaamatu vada.

Edenemisel pole abiks ka opositsioonipoliitikute käremeelsed hõiked: „Õpetajate palka tuleb tõsta, ja kohe!“, sest õpetajaid on palju, raha peab jaguma kõigeks muukski ning keskmiselt ei ela Eesti õpetaja halvasti – ta elab keskmiselt, nagu kogu Eesti ühiskond, mis võiks vinguda oluliselt rohkem, kui ta seda teeb, kuid lõpuks peab ikka leppima sellega, kuidas asjad parasjagu on. Nipsust ei juhtu midagi, ikka tasa ja targu.

Tõeline elumuutev vägi on õpilaste kires õppida, mis sõltub ühiskondlikest meeleoludest rohkem, kui arvata oskame. Kui õppimisest on otsest kasu, õpitakse innukalt, tahetakse minna paremasse kooli, kuulatakse, mida vanemad soovitavad. Kui õppimine tundub kasutu ja on midagi huvitavamat teha, siis seda ka tehakse. Aeg-ajalt on ühiskonnas õppimine äge, kuid on ka aegu, mil see seda teps mitte pole. Praegu on suhtumine tasapaks, sest koolid on head, aga sõda Ukrainas pärsib kõike tulevikku vaatavat.

Hariduspoliitika juhtimisel tuleb lähtuda stabiilsusest ning usaldusest õpetajate vastu. Kooli eesmärk ei ole muuta inimese maailmavaadet (mis mulje võib vaevalisest üleminekust eestikeelesele õppele jääda), vaid õpetada last õppima, analüüsima ja õigeid järeldusi tegema. Kui teha ümberkorraldusi või uuendusi, on kõige õigem teha neid vähehaaval iga päev. Enamik õpetajaid seda teebki – kui selguvad uued õnnestunud praktikad, rakendatakse need kohe ellu.

Kuhu kõik need lapsed jäid?

Kõigest heast hoolimata ootab meid lähiaastatel ees vähemalt üks tõsine kriis, mille saabumine on juba ette teada – meil ei ole piisalt lapsi, keda homme ja ülehomme õpetada.

Mitmel aastal järjest on sündinud alla 10 000 lapse, sündimus on rekordmadal. Esimestes klassides on järjest vähem lapsi, osas koolides jäävad klassid tühjaks. Meil ei ole enam nii palju õpetajaid vaja. Kui nad vahetavad aga töökohta, ei pruugi nad naasta kooli tulevikus, mil lapsi on jälle rohkem. Koolihooned on ehitatud suurema arvu laste jaoks, nad muutuvad ebaefektiivseks, sest kõiki kulusid ei õnnestu lõpuni kärpida. Raha põleb, süsteem hakkab kahanedes kiduma.

Lastepuuduse üks põhjus on ka eelmine suurem majanduskriis (2008), mis ajas paljud eestlased kodumaalt ära – eelkõige Soome. Väljarändajate lastest on saanud näilised eestlased.

Paar nädalat tagasi Helsingit külastades suhtlesin restoranis ettekandja Sofiaga, kes rääkis paar sõna eesti keelt. Ta oli Eestist lahkunud kolmeaastaselt. Eestis tal palju sugulasi ei ole, käib siin harva. Ta on praeguseks soomlane, räägib vanematega, kellest isa on vene juurtega ja ema eestlane, soome keeles. Selliseid noori on Soomes tuhandeid.

Me tahame eestivenelastest teha samasuguseid näilisi eestlasi, kes valdavad emakeele tasemel eesti keelt, on käinud eestikeelses koolis, võib-olla unustavad oma päris emakeelegi, ühendavad end juurtest lahti. Sofia tunnistas, et side Eestiga on pigem katkenud või väga nõrk. Ometi oli ta erakordselt särasilmne noor inimene ning meie soomekeelne vestlus tegi mind rõõmsaks ja kurvaks korraga – sain suhelda toreda inimesega, kuid Eesti on ta mõnes mõttes kaotanud. Tema kaotamine Eestile on Eesti riigi kaotuse kõrval ka Eesti haridussüsteemi kaotus – sest temasugusid on väga palju. Tema lapsed eesti keeles ei räägi, Eesti kooli ei tule. Aga kunagi oli ta eestlane. Nüüd on ta endine eestlane. Varsti on Eestis ka päris palju endisi venelasi.

Sisse saada peab olema lihtsam kui sisse jääda

Kõrghariduse vallas on justkui vaid üks vaidlus. Kas haridus peaks olema tasuline? (Loe: raha ei ole.) Ometi jääb avalikkusest mulje, et õppejõud teevad vingeid ärisid, ülikoolid püsivad edetabelites kõrgetel kohtadel, rektoriks tahavad inimesed väga saada, see on ihaldatud amet. Vahel arutatakse n-ö riikliku tellimuse üle, keda me peame õpetama ja kui palju ning kas arstid tuleks teha sunnismaiseks, et nad Eestist pärast kooli lõpetamist ära ei läheks – parematele jahimaadele, nt Soome.

Kuna ma ise maksin omal ajal (1995–1999 õppisin ja lõpetasin toonase Õigusinstituudi, praeguse Tartu Ülikooli õigusinstituudi) oma ülikooliõpingud kinni, õppelaenu abiga ja samal ajal täiskohaga töötades, korraliku pingutusega, siis kadestan tänaseid noori, kes õppimiseks raha teenimise asemel saavad õppida. Teisest küljest, kuna ma ei olnud piisavalt andekas, et Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima pääseda, pääsesin tasulisse kooli kergemini sisse ja sain siiski haritud – erialal, mis mulle meeldis. Võib-olla peaks kõigile võimaldama kas või raha eest ülikoolis õppimist? Minu kursuselt kukkusid välja päris paljud – sisse said, aga õppimisega hakkama ei saanud. Samas on hulk neid, kes nt lavakunstikateedrisse on püüdnud astuda mitu korda, lõpuks õnnestunud ja teinud ajalugu.

Laias laastus on Eestis asjad hästi. Kui valitsus ei taha õpetajate ja õpilaste eest kõik rehkendusi ise ära teha (tahe võib olla isegi, aga hakkama ta ei saaks!), tuleb rahvast usaldada – küll ta välja ujub.