Kirik päästab ajutisest elust

Eile valitud peapiiskop Urmas Viilma toob Eesti kiriku- ja usuellu kindlasti värsket õhku. Küsimus ei ole niivõrd peapiiskopi väärikas ja mitmekesises isikus, vaid selles, et kiriku roll ühiskonnas on oluliselt tähtsustumas. Meie enesekindlus on kahanenud, usk, et me ise oleme oma õnne sepad, on vähenenud. NATO peale saab loota vähem kui jumala peale, leiavad ka paljud neist, kellel kiriku või usueluga on side nõrk või pole seda üldse.

Minu põlvkonnas (40 eluaasta ümber) on inimesed saavutanud isiklikus elus ja karjääris stabiilsuse. Kirik huvitab paljusid rohkem, kui välisel vaatlusel oskaks arvata. Võib-olla tuleb see sellest, et igavese elu tunne, mis noorele inimesele nii omane on, hakkab kaduma.

Me mõistame, et elu on erakordselt ajutine asi ning me vajame tunnet, et ta siiski ei ole nii lõplik nagu see kirstu juures paistab. Me näeme küll surma jälle ja jälle ning ka meieealised juba lahkuvad, kuid tahaks vähemalt uskuda (kui mitte teada), et nad on siiski kuidagi alles.

Mäletan hästi, kui 1999. aastal istusime Barcelonas Antoni Gaudi pargis toonase kolleegi ja tänase hea sõbraga ning vaidlesime selle üle, kas jumal on olemas või ei ole. Mina, 80ndate kirikuga seotuna, olin selgel seisukohal: jumal on. Toona ütles ta kindlalt: tema jumalat ei usu. Nüüd on usin kirikuskäija. Ta on üks paljudest.

Sotsiaalsed muutused nõuavad kirikult nendega kaasaminekut. Kirik peab teenima neid, kes teda vajavad. Toomas Paul, Eesti üks erudeeritumaid usuinimesi ja kogu ühiskonna vaimseid eeskujusid, ütles paar päeva tagasi, et kiriku tähendus näib olevat tõusuteel. Ma oleks Toomast julgem: ta ongi tõusuteel. Väga paljudel on jumalat ja kirikut vaja. Kohe väga.

Võitjad valmistuvad surmaks

Põhjus on eelnevas: Eesti on valmis, inimesed on valmis – me oleme jõudnud kohta, kus "suuri" sihte meil iseenda jaoks väga lihtne seada ei ole: auto, maja, suvekodu vms materiaalset. NATOdest ja Euroopa Liitudest rääkimata. Pigem valmistume vananemiseks ja julmalt öeldes siit ilmast lahkumiseks. Võitjate põlvkond läheb edasi – rahahunnikute otsast taevasse, vähemalt suur hulk tahab minna.

Uue peapiiskopi ees ei ole muidugi ainult roosipõld. Narva Aleksandri kiriku ümber toimuv ei ole ainult häbiplekk asjasse puutuvatele isikutele, vaid näitab, et kirikut ei saa juhtida ainult jumala armust, vaid peab ka ise mees olema. Surnuaia müümine (kas või 75aastases perspektiivis) kinnisvaraarenduseks ei kõlba ikka mitte kuhugi. Kui Viilma laseb kiriku ja surnuaiad maha müüa, on ta paljude meelest juba ette läbi kukkunud. Kuid tal tuleb ametis olla koguni 24 aastat. Peaaegu igavesti.

Mida tavakodanik kirikult ootab? Laulatused ja matused, ristimised ning leeritunnid on Eestis luterliku kiriku "monopol". Need, kellel kirikuga iganädalast suhet ei ole, valivad luteri kiriku. Jumala poole vaatame eriti siis, kui on elu tähthetked või valuretked. Ja ma julgen arvata, et usklike ja mitteusklike suhe jumalaga ei pruugigi oluliselt erineda. Jumal on usu küsimus.

Kuid usul on muljetavaldav jõud. Kui seesama sõber käis mõni aasta tagasi ilmalikul matusel, kui maeti noort inimest, küsis ta: "Mis sa arvad, mis eristab ilmalikku ja vaimulikku matust?" Ma pakkusin: "Lootust ei ole." Sõber ütles: "Täpselt. Jube, jube kurb oli." Kiriku pakutav usk, lootus ja armastus on ühiskonna toimimise põhialused ka väljaspool kirikut. Usk oma riiki, lootus, et see kestab, tunne, et me oleme armastatud üksteise ning oma lähedaste poolt. Aga suurim neist on muidugi armastus, tingimusteta armastus, mida uus peapiiskop peaks meile kiriku vahendusel pakkuma – kogu Eestile.

Tolmuse kiriku rokkiv paavst

EELK peapiiskop on tegelikult kogu Eesti kristlaskonna pea. Midagi paavsti taolist. Muidugi on meil veel teisi tugevaid konfessioone, kuid luterlik kirik on neist kõige suurem, silmapaistvam, tugevam, esilolevam. Tal on pikad traditsioonid ja me armastame neid.

EELK häda on olnud veidi tolmune, kõle, vanamoeline kuvand, mis kuni 40aastastele liigset rõkatust hinge ei too, vanematele küll. Viilma on noor mees (41) ning tema suur võimalus on pöörata kiriku pilk olnult tulevasse. Toomkooli hingena, kus ka mu oma tütreke õpib, on ta sellesse panustanud päris hulga higi.

Kirikuhooned on tähtsad ja kuigi nad sobivad ka kontserdipaikadeks, on nad tõeliselt lummavad siis, kui neis toimuvad jumalateenistused. Muidugi võime vaielda, kas kirik on Eestis ala- või ületähtsustatud, kuid peamine on muus. Kirik on osa meie kultuurist, meelelahutusest, igapäevaelust, perspektiivist. Tal on suurele osale ühiskonnast ühendav roll. Väärtusi kandev ja edendav.

Homne EELK ei saa olla väiklane ega toretsev, iseteadev ega ühiskonnale vastanduv. Ta peab olema teeniv. Mitte ainult paarile põdurale vanainimesele, väsinud keskealistele või probleemsetele noortele, vaid kõigile, kes me siin koos elame ja oma riiki peame.

Kirjutasin enne valimisi Facebooki, et peapiiskopi valib jumal. Ta on valinud. Urmas, loodame, et see ike on piisavalt kerge, et sa suudad seda kanda. Palju õnne ja tarkust! Töökust sul jagub.