Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi, "Kes kellega magab"

Küll aga võiks iga valge abielus mitme lapsega eestlane olla Hollandis päris mitmel viisil solvatud ja ahistatud ja häiritud ja mida kõike veel. Aga ei ole, enamik vähemalt mitte. Kui satud teise kultuuri, siis püüad seda mõista.

Janek Mäggi, Powerhouse

Olen Hollandis käinud mitu korda ja väga erinevatel põhjustel. Maailma Kabeliidu kongressil. Eurovisioni töörühma koosolekul. Ka Amsterdamis lihtsalt nädalalõppu veetmas. Väga eriline riik on see tõesti.

Kesklinna kandis paaritunnise jalutuskäigu ajal on väga tõenäoline, et sulle pakutakse osta kokaiini või Viagrat.

Viimast isegi siis, kui oled oma naisega ja isegi siis, kui oled alla 30aastane. (Meestearst Olev Poolametsa kinnitusel suurenevad impotentsusprobleemid märgatavalt meestel pärast 40. eluaastat.) Pakkujad on tavaliselt afro-eurooplased (loodetavasti kõik teavad, kes need on) või lihtsalt teise nahavärvi ja rassi esindajad.

Eestlased ei heida seda hollandlastele sugugi ette, et neil nii kummaliselt liberaalne riik, täpsemalt öeldes pealinn on. Väiksemad linnad on rahulikumad ja normaalsemad.

Küll aga võiks iga valge abielus mitme lapsega eestlane olla Hollandis päris mitmel viisil solvatud ja ahistatud ja häiritud ja mida kõike veel. Aga ei ole, enamik vähemalt mitte. Kui satud teise kultuuri, siis püüad seda mõista.

Hollandi suursaadiku Hans Glaubitz avaldused Eesti homofoobia ja rassismi kohta on seetõttu kuidagi kohatud. Homme võiks mõni Hollandi ametnik näiteks nõuda, et miks Tallinnas ei ole 660 000 jalgratast nagu Amsterdamis, miks ei ole meil keset Tallinna punaste laternate tänavat (Viru tänav sobiks selleks kõige paremini) ja miks Tammsaare pargis ei paku mustad mehed kokaiini ega Viagrat…

Mida välisminister Urmas Paet selle peale kostaks? Kui paari nädalaga kõik joonde pole aetud, tuleb rahvusvaheline skandaal.

Appi, appi! – heterofoobia

Kõige raskem ongi hakkama saada nende inimestega, kes justkui võitlevad mingite ideaalide nimel, kuid ei mõista, et need ideaalid on juba saavutatud. Tiit Madisson oli valmis vangi minema ka siis, kui tema väidetav eesmärk – Eesti iseseisvus – oli juba saavutatud.

Eesti homod elavad oma igapäevaelu ja enamik ei skandeeri sugugi tänavatel. Vangi ei panda neid juba ligi 20 aastat. (Nõukogude ajal oli karistusmäär sellise teguviisi eest vist 3 aastat vabadusekaotust.)

Kuid homoteema veidi häirib juba küll. Häirib seepärast, et varsti tundub kuidagi imelik, et sulle meeldivad naised. Üks minu Leedu kolleeg sattus paar aastat tagasi koos oma naisega Hollandisse puhkama, kui seal oli just homoparaad, ja tundis ennast selge vähemusena.

Võitlevad homod on loomas Euroopas õhkkonda, mis naeruvääristab heteroseksuaalsust. Nad ise on äärmiselt sallimatud. Kuulsin ühelt naiskolleegilt, kuidas ta tahtis koos sõpradega Angeli ööklubisse (see, mis asub Tallinnas) minna, aga teda ei lastud sisse. Mis see on?

Ma arvan, et see on heterofoobia (kui selline termin olemas on). Eesti veel väga heterofoobne ühiskond ei ole, kuigi kümmekond glaubitzlikku juhtumit võivad ta selliseks muuta küll.

Eksijad kividega surnuks

Huvi teema vastu, kes kellega magab, on muidugi igipõline. Abiellumise tava on ju ka tegelikult seotud põhiliselt sellega, et avalikkust niivõrd huvitab, kes kellega magab. Kroonika elab sellest, et avastab ja avalikustab magajaid, kes veel avalikkusele teada pole. «Nad on paar! Nad on paar!» – tuttav, eks ole?

Kui juba mehe ja naise suhe tekitab tundeküllase furoori, eriti kui keegi magab kellegagi, kes on enne maganud kellegi teisega, siis miks ei peaks tekitama laiapõhjalist kõlapinda uudis, kui mehed omavahel avalikult suudlevad vms.

Kollane teema on see juhul, kui see toimub avalikkuse eest varjatult. Kvaliteetlehe teema aga juhul, kui see toimub avalikult ja sellest tekitab üks osaline – suudlejad või avalikkus – probleemi. Avalik suudlemine bussis või pargipingil tekitab võõristust isegi mehe ja naise vahel – ikka mõni mammi vaatab pahase pilguga: kas muud kohta ei ole?

Eesti on väga tolerantne riik. Osas kultuurides on isegi lihtlabane üleaisalöömine (peamiselt küll naiste puhul) lõppenud kividega surnuks viskamisega. Kõige rohkem ahistataksegi tänapäeval naisi – normaalsed mehed olevat kõik abielus ja ilusad mehed olevat kõik homod. Ja kui tsiteerida üht minu Soomes töötavat sõpra, on järjest raskem olla ka lesbiline mees: kui sulle meeldivad naised.

Kui kriminaalsarjas «Hercule Poirot» kapten Hestings ja Poirot sammusid kirstu järel matuserongkäigus, ütles Hestings: «Vaata, kui palju sõpru tal oli!» Selle peale kostis Poirot: «Mis see loeb, kui sul on üks tõsine vaenlane!» Vahel on osa inimesi aga iseenda kõige suuremad vaenlased.