Janek Mäggi: Meie hakkame igal juhul vastu!

Kui kõik algusest peale ära rääkida, siis ootasin kutset õppekogunemisele ühtekokku 21 aastat. Lõpetasin teenistuse 1994. aasta augusti lõpus, mil kaitseväe juhataja oli Aleksander Einseln ning kaitsejõude peastaabi ülem Ants Laaneots. Sellest ajast ei ole ma Sõdurilehele (vist) kirjutanud. Alati arvasin, et küllap leitakse, et kui oled pool aastat üleajateenija (kaitsejõudude peastaabi infoosakonna spetsialist) olnud, siis pole oskusi vaja lihvida ja teadmisi täiendada. Just teistega võrreldes. Niipalju ajaloost.

Kui kutse sain, oli see loomulikult äge üllatus. Teadsin, et Eesti kaitsevägi ei ole enam see endistest nõukogude ohvitseridest või Saksa sõjaväes teeninud inimestest koosnev vastuoluline meeskond, kes üksteist kui mitte ei kahtlusta, siis vähemalt umbusaldab. Kindral Einseln oli ameeriklane ning see taust ei lubanud tal tegelikult mõista lõpuni kumbagi poolt.

Esimeste päevade elamused on võimsad. Esiteks, mehed ütlesid kohe: „Meie hakkame igal juhul vastu!“. Ma lugesin seepeale ohvitseridele ette põhiseaduse § 128: „Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning otsustab kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel.“ Küsisin, kuid mida nad teevad, kui president seda ei tee? Siis ei ole teil selleks mingit võimalust vastu hakata! Lähete kohtu alla! 1940. aastal selline olukord oli. Otsuse langetas president Konstantin Päts, mitte Eesti rahvas. Rahval ei olnud muud võimalust kui alistuda. Mehed sattusid kimbatusse.

Õnneks on Eesti rahval võimalik ennest kaitsta ka presidendi tahte või selle teostamise võimetuse eest. Tartu Ülikooli Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne ütleb, et „erandjuhtumiks on olukord, kus Eesti Vabariigi vastu suunatud sõjalise ründe efektiivne tõrjumine nõuab viivitamatut tegutsemist ega jäta aega Vabariigi Presidendile kuulutada välja sõjaseisukord. Kehtiva õiguse kohaselt otsustab kaitseväe poolt jõu kasutamise sellisel juhul kaitseminister või, kui teda ei ole võimalik teavitada, siis pädev ülem. Pädeval ülemal on otsustusõigus järgmiste asjaolude koosesinemisel: rünnak peab olema suunatud Eesti Vabariigi vastu, selle peab tuvastama pädev ülem vahetult ning kaitseministri teavitamine ei ole võimalik. Kait- seväe relvastatud tegevus riigi kaitseks on sellisel juhul lubatud ka enne sõjaseisukorra väljakuulutamist, kuid ainult juhul, kui sõjalise ründe muul viisil tõkestamine ei ole võimalik või kasutatud muud meetmed ei ole andnud tulemust.“

Seega, meil on võimalik ennast kaitsta igal juhul. Kevadtorm on harjutus juba kaasaegse kaitseväe jaoks, mille kuum reserv (ca 20 000 meest) on sündinud siis, kui mina kaitseväes käisin, või hiljem. (Minusugused „pensionärid“ (42), kes olid reservis enne 2003. aastat, on sisuliselt mängust väljas.)

Meil on väga palju kogenud, missioonil käinud mehi ja naisi, kellel on kaitsetahe. Mulle torkas silma kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrasse mõte, mille ta emadepäeva konverentsil 2. mail välja ütles, et tuleviku kaitsevägi on sooneutraalne kaitsevägi. Daamid, kes kaitseliitlastena sissepääsul territooriumile lube kontrollivad või ohvitseridena olulisi protsesse juhivad, loovad meestes motivatsiooni teenida ja olla teenistuses. Nad kujundavad meeleolu. Iisraeli eeskuju on nakkav.

Kaasaegne kaitsevägi ei võitle enam iseendaga, nagu see, kust ma 22 aastat tagasi lahkusin. Ka Eesti seadused võimaldavad presidendil sõjaseisukorda välja kuulutada juhul, kui on selge vaenlane. Üldiselt on meil vaenlase kuju mõistetav. Kuigi viimase aasta sündmused Euroopas, täpsemalt (sõja)põgenikega, on hakanud seda arusaama killustama.

Muidugi, me hakkame vastu igal juhul! Aga kellele? Venemaale? Pagulastele? Uued küsimused kerkivad iga päev ning kaitsetahte loomine ja kujundamine on aastatepikkune püsiv protsess, milles poliitikud peavad suutma kohaneda parima hetketeadmisega, mis võib tulevikus juhtuda, milleks tuleb valmis olla.

Kindlasti tunnetan, et poliitikute vastutus Eesti rahva kaitsmisel on meeletu. Mitte et poliitikud kedagi kaitseks või peaks kaitsma, vaid poliitilised otsused ei tohi lammutada rahva enesekaitsetahet. Õnneks on meil jutud palgaarmeest jms lennanud (vähemalt mõneks ajaks) ajaloo prügikasti.

Iga kevadtormaja saab aru, et tuleb vastu hakata. Igal juhul!