Sirli Ojaste: "Muinasjutud suurtele ja tarkadele"

India muinasjuturaamat õpetab, et nutikus peab leidma väärilise tasu ning ahnus, rumalus ja kiivus karistuse.

„Sinine šaakal”
20 India muinasjuttu
Sanskriti keelest tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda
Kirjastus Tänapäev 2007

„Kel mõistus, sel jõud./ Kuidas võib rumal tugev olla?” (lk 7) Veidi üle saja lehekülje hõredat teksti on „Sinises šaakalis” täis kõige sügavamat (elu)tarkust. Idamaade vaimutoit, teadmised ning nende edasiandmine on igas valdkonnas oma lühiduse, konkreetsuse, kuid samas tabavusega silmad õhtumaade kultuurile ette andnud. Nii ka muinasjuttudes.

Kaunite kaante vahele kujundatud kakskümmend India muinaslugu on kõik võrreldes kasvõi Eesti, Grimmide või de la Fontaine’i muinasjuttudega, väga lühikesed. Kui lugemisel igasse reasse, igasse sõnasse kohe ei süvene ja kaasa ei mõtle, pole selle raamatu lugemisel mingit mõtet. Mõttega lugedes piisab aga täiesti ühest muinasjutust õhtu, isegi nädala, liialdades – koguni elu peale. Juurdlemiseks antakse parimad lähteteesid, sümbolilised lood ja tegelased illustreerivad ning aitavad visualiseerida sügavaimat teadmist.

Samas on kõik lood muidugi humoorikad, iroonilised ja satiirilised – millest kõigest ei pruugi kommentaarideta, mis iga muinasjutu järel tõlkijalt on lugemise hõlbustamiseks vahele kirjutatud, arugi saada. Elufilosoofia ja –tarkus on aga universaalne – selle mõistmiseks pole kommentaare vaja (kui on, siis pole ka suure tõenäosusega neist abi).

Kuid siin tegigi tõlkija väikese vea – lisaks nimetõlgetele, olustiku või situatsiooni mõistmise hõlbustamiseks mõeldud kommentaaridele-selgitustele kaldub ta mõnikord ka muinasloo filosoofilist lugu, sümboleid ja mõtet analüüsima ning see mõttesuuna kätteandmine häirib pisut – segab ning seab piire. Kuid õnneks – kommentaare ei pea ju lugema.

Üks on kindel – kõnealune muinasjuturaamat ei sobi lastele jõulukingikotti – see on suurtele ja tarkadele. Kui lugudes ei räägita just liiderdajalikest naistest (nt „Naised ei vihka ega armasta kedagi,/ keda ei tunne,/ ent nagu lehmad aasal/ ihkavad nad üha värsket rohtu.” Lk 62) või ööveetmisvõimalustest, siis lugude stiil, kompaktsus, kiire ja lakooniline jutustamisstiil ei pakuks lastele tõenäoliselt midagi – kuigi õhtumaises kultuuris on juurdunud arusaam, et muinasjutud on lastele. Need lood on nutikatele, analüüsivõimelistele, mõttekuuliveeretajatele. Või siis neile, kes kõigest väest püüavad targ(em)aks saada ja maailma mõista.

Mida siis tuleks sellest raamatust õppida? Esmalt – nagu algul juba mainitud – kel mõistus, sel jõud. Kõige paremini läheb alati nende käsi, kes oma nutikuse, kavaluse, kiire kohanemis- ja reageerimisvõimega suudavad täbaratest olukordadest mitte ainult välja tulla, vaid kasu lõigata. Ja nii ongi õige – nutikus peab leidma väärilise tasu. Ahnus, rumalus, kiivus ja alpus leiavad aga karistuse häbis, vaesuses või  surmas. Ja see on õige ja põhjendatud. Nii on ja nii on õige.

Selline maailmanägemus ei taha hästi sobituda tavapärase euroopaliku kristliku – armasta kõiki, „õndsad on vaimust vaesed” jne – mõttelaadiga. See on tõsi. Seepärast soovitaks „Sinist šaakalit” pigem otsijatele, mitte leidnutele.