Janek Mäggi: kui poole valid, lüüakse sind maha!

Tervet mõistust tasub säilitada isegi siis, kui sinu kodu jääb ette uuele maanteele või raudteele või kui sinu uueks naabriks saab prügila, vangla või hullumaja. Ning veel enam peab aru säilitama valitseja, kirjutab suhtekorraldaja ning endine riigihalduse minister Janek Mäggi.

Kohutav on riik, kus vereimejalikult kasuahned ettevõtjad võivad rikkuda kauni looduse, raiuda maha ajaloolised metsad, asendada ajastutruud hooned ilmetute klaasmajadega, lasta puhastatud, kuid siiski räpast solki merre ning mitte keegi mitte midagi ette ei võta!

Veel õudsem on, et riik ehitab hirmkalleid kasutuid teid, millel peamiselt ulub tuul. Paneb küll võika seina ette, kuid lõikab halastamatult koduõuest tüki välja. Rajab looduskaunitesse kohtadesse prügilaid ja vanglaid. See kõik on julm, vihale ajav ning sunnib üles tõusma.

Ning teiselt poolt: tahad teha normaalset asja, ehitada tanklat, mugavaid läbimurdeid, erakordseid kortermaju, ülikoolile uut kodu, tehast, mis annab tööd ja leiba mitmele põlvkonnale. Ning sa ei saa!

Hullukamp jaurab nii ajalehes kui ka meeleavaldusel, ajab poliitikud peast soojaks ning ongi kõik läbi! Ähvardustest on üks vingem kui teine, valedest on viimane suurem kui esimene. Sellises riigis on võimatu elada!

Loomulikult on kõiges süüdi riik, mis ei suuda otsustada. Valitsus, mille ministrid mõtlevad vaid sellele, et nad pääseksid ka järgmisesse valitsusse. Valitsus, mis ei vali poolt, ei kõlba mitte kuskile!

Valitsusel ja riigil on suur kiusatus mõelda mitte sellele, mis on Eestile kasulik eesoleva 5000 aasta jooksul, vaid sellele, mis parasjagu moes on. See ei tähenda, et valitsus peaks rüütama ennast maitsetuste otsustega – ta peab trendi järgimise asemel trendi looma.

Ütle parem kohe summa, millega sa vait jääd!

Valitseja ülesanne on teha pikaajaliselt tarku otsuseid, mis sunnib paratamatult mõnest huvigrupist „üle sõitma“, sest huvid on sageli indiviidikesksed, mitte ühiskonna kui terviku kesksed. Ning pigem ikka lühiajalisemat laadi. Nad ei pruugi piirduda võibolla konkreetse kannataja elueaga, otsus puudutab ka järeltulijaid, kuid võimule peab jääma võimalus üksiku kodaniku huve eirata, kui seeläbi kannatab suurem osa ühiskonnast.

Tihti taanduvad ainult-mitte-minu-tagahoovis-vaidlused siiski rahale. Inimeste, olgu ettevõtjate või tavakodanike ahnus on piiritum, kui seda avalikult välja paista laseme. Ühel hetkel on ikka maha müüdud asju, mida lubati mitte kunagi müüa, sest suu topiti raha või muid hüvesid täis. Avalikud karjatused „Issand, mida minuga tehakse!“ ei ole reeglina lõpuni siirad – nende taga on rahuldamata soov, palve või nõudmine.

Avalik tulistamine, poolte risttuli üksteise vastu, on sõnavabaduse kaaskaup. Alati on võimalik mõlema, teineteisega ristivastupidistel seisukohtadel olevate inimeste, ettevõtete või organisatsioonide seisukohad veenvalt ära põhjendada nii, et sa usud täielikult mõlema poole seisukohti sajaprotsendiliselt, kuigi omavahel nad ei sobi kokku kohe mitte kuidagi. Umbes nii nagu kuulata ära kahe lahku mineva poole arvamus, kes oli süüdi, et kõik metsa läks. Loomulikult teine pool. Ja mõlemat eraldi kuulates jääd neid täielikult uskuma.

Ehk ongi käes aeg ära kolimiseks?

Aga kuidas siis ikkagi teha otsuseid, mille vastu keegi ei protesteeri? Selliseid ei olegi võimalik teha! Küsimus on vaid selles, kas otsus tundub mõistlik ja tark otsustajale endale, kas ta on selle langetamisel arvestanud piisavalt oluliste sihtrühmade arvamust ja huve. Ning lõpuks otsustanud midagi keskpõrandale kokku, mis ajab marru mõlemad vastalised.

Muidugi võib protestijaid ignoreerida. Rumal valitseja mõtleb ainult häältele, mida ta võib saada või mis võivad kaotsi minna. Elu näitab, et ka kõige vastikumate otsustega lõpuks ikkagi lepitakse, show käib peamiselt kuni otsuse langetamiseni. Sõnasõja eesmärk ei ole ju maailma paremaks muuta, vaid kallutada otsust enda huvidele vastavas suunas.

Seepärast ei ole alati mõistlik valida poolt, või valida seda avalikult. Paljud avalikud seisukohad, mis tulevad kolmandatelt osapooltelt, mitte üksnes huvitatutelt endilt, omavad mingisugust omakasu. Inimene ei roni avalikule lahinguväljale kunagi asja eest teist taga.

Suurte rahvusvaheliste teemade ketramise taga on samuti huvigrupid, rahastajad, kes näevad võimalust trendimurdmisega teenida. Mõned trendid ja nende järgimine toovadki ühiskonnale kasu, kuid on hulk neidki, mille järgi jooksmine täidab vaid piiratud huvigrupi kukrut.

Tervet mõistust tasub säilitada isegi siis, kui sinu kodu jääb ette uuele maanteele või raudteele või kui sinu uueks naabriks saab prügila, vangla või hullumaja. Võibolla ongi aeg mujale kolida? Ning veel enam peab aru säilitama valitseja, kes ei tohi alluda ühegi huvigrupi survele jätta teise huvigrupi huvidega arvestamata.

Enda huvide eest tuleb seista. Kuid see ei tähenda, et neid huve ei tule läbi kaaluda ühiskonna huvidega, eriti valitsejal. Kui ühiskonna huvid kaaluvad erahuvid üles, tuleb lähtuda ühiskonna omadest. Ja mitte nelja-aastasele valimistsüklile mõeldes, vaid 5000aastast riiki ehitades.