Eralapsed ja riigilapsed

Valitsus soovib erakoolidele tegevustoetuste maksmise lõpetada. Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi tõi Vikerraadios välja, et riigi ülesanne on pakkuda ühtlast haridust kättesaadavas vormis ja nii plaanib riik rahastamisel eelistada neid, kel on teistsugused vajadused.

Kristlike erakoolide puhul lähevad minister Ligi ning kristlike erakoolide õpetajate, laste ja lastevanemate arusaamad üks ühele kokku: riik kristlikku haridust ei paku, meil on põhiseaduslik usuvabadus (sh vabadus uskuda Jumalat), mistõttu peab riik seda erivajadust toetama. Erakoolid on sündinud erivajadusest, mitte erilisest ahnusest – tean seda kristliku erakooli lapsevanemana.

Avaralt lähenedes maksavad erakoolides õppivate laste vanemad õppemaksu pigem hea meelega. Nad on teadlikult selle valiku teinud ning kristlaste puhul võib vaadelda õppemaksu ka annetusena. Küsimus ei ole selles, et erakoolide lastevanemad ei soovi oma lapse haridusse panustada ning ootavad, et seda teeks riik. Erisoovide ja -võimaluste eest tuleb maksta.

Küll aga peab riik eraldama kogu raha, mida ta erakooli mineva lapse pealt kokku hoiab (sh amortisatsioon, koolihoone kulumine jne), erakoolile. Sest iga lapsevanem on andnud oma panuse, et riik tema lapse hariduse omandamise eest hoolt kannaks. Kui riik hakkab kokku hoidma raha, mida ta koolikohustuse täitmist nõudes peaks niikuinii välja käima – kuigi erivajadust, näiteks usulist, ei arvesta –, on ta jõhkralt ebaõiglane.

Hetkel jäi mulje, nagu need ligi 50 erakooli teeniksid vaimustavat tulu ning privileegide eest tuleb privilegeeritutel maksta. Tegelikult töötab suur osa koolidest entusiasmist ning neil ei ole võimalik teha isegi hädapäraseid investeeringuid. Koolipere kondiramm on see, mis hooneid käigus hoiab. Erivajadus on suurem kui erivalu.

Samal ajal on mitmed riigi või omavalitsuse ülalpeetavad koolihooned tõeliselt uhked. Miks vanemad oma lapsi siis tavalistesse koolidesse ei pane? Sest tavalised koolid ei suuda täita näiteks kristlaste erivajadusi. Need ei olegi suured, kuid tavakoolides võivad kaasa tuua teistpidist vastasseisu: miks minu laps peab palvetama või osalema piiblitunnis? Ei pea.

Ühtlasi tundub, et kristlike koolide puhul tähtsustatakse üle vanemate tahet anda lapsele kristlik haridus. Minu Tallinna Toomkooli 3. klassis õppiv tütar peab ise kristlikku kooli väga tähtsaks – kus Jumal on ligidal. Jumal ei kõneta mitte ainult vanemaid, vaid ka lapsi.

Peapiiskop Urmas Viilma nimetas erakoolide tegevustoetuste maksmise lõpetamise kava koolikiusamiseks. Ma usun, et valitsus suudab leida tegevustoetuste maksmiseks mõistlikus summas sobiva valemi. Sest eesmärk ei saa olla mitte ühiskonna võõrutamine eraharidusest ja selle asendamine sunnimeetodil riigi omaga, vaid mitmekesise ühiskonna harmooniline areng.

Erakoolis õppiva lapse vanem peab selle eest tasuma, kuid valitsus ei tohi oma tasku toppida raha, mida ta selle lapse eest on kohustatud välja käima. Me ei taha ju hakata lapsi liigitama eralasteks ja riigilasteks? Või pahadeks (eralapsed) ja headeks (riigilapsed)? Me tahame, et igast lapsest kasvaks tubli kodanik.