Janek Mäggi: Paavsti võim – kristluse keelt mõistavad ka uskmatud

Kõrgetes ametis olevate inimeste lahkumine on tähelepanuväärsem sündmus, võrreldes juhuga, kui koju kutsutakse kõrvaletõmbunu. Paavsti, presidendi või kroonitud riigipea positsioonis olevad inimesed on enamasti eakad ning elu lõppemine pole ootamatu, vaid paratamatu. Sellele vaatama on surm midagi liiga lõplikku. Kui inimene on elus, on justkui kõik veel alles, isegi kui ta meeletult kannatab või koguni piinleb.
Paavst Franciscus pidas lõpuni vastu, nagu ka Johannes Paulus II. Ta tuli veel päev enne surma rahva ette, justkui hüvastijätuks. Küllap ta mõistis, et aeg on otsa saamas, kuid ei andud alla, sest tema roll oli inimlikust kannatusest suurem. Tal oli valitseda, juhtida ja suunata 1,4 miljardi katoliiklase elu. Ta andis oma parima ja see oli väga hea.
Matusetalitus Roomas kinnitas, et Vatikanist ei juhita mitte ainult katoliiklasi üle maailma, vaid juhitakse ka pindalalt maailma kõige väiksemat riiki – 44 hektarit on Eesti tõsisema talu suurus, Tallinna vanalinnast koos bastionitega on Vatikan 2 korda väiksem – omades siiski meeletut poliitilist mõjujõudu, mille ees valdav osa maailma riike kahvatub. Vatikan saadab korda tegusid, mis enamusele on kättesaamatud.

Usk ei ole suurim, ei ole kunagi olnud
Paavsti mõju seisneb võimes rääkida riigijuhtidega keeles, mis on neile tuttav, millest nad arvu saavad ja paljudele juhtudel ka valdavad – kristluse keeles. See väga-väga võimas keel.
Eestis kiputakse usku alavääristama, seda on teinud mitmeid Eesti poliitikud. Kuid kümnetel riigipeadel, sh kroonitud peadel ei tulnud mõttessegi öelda midagi paavst Franciscuse usu – ristiusu – vastu.
Püha Peetruse väljakul oli esireas maailma mõjukaima riigi USA president Donald Trump, Eesti president Alar Karis kohe tema kõrval. Nad ei tulnud mitte talusuuruse pisiriigi peremeest ära saatma, vaid avaldama viimast austust tänase maailma kõige tähtsamale vaimsele liidrile.
Iga kristlane teab, et usk ei ole siiski suurim. Franciscuse sõnum tema lahkumisel kõlas vaikselt aga kindlalt Pauluse 1. kirjast korintlastele: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ Franciscuse elu keskendus armastusele, mis peaks olema iga riigipea esimene lähtekoht oma tööd tehes.

Juhtida saab ainult sõnaga
Riiki ei juhita relvadega, riiki juhitakse sõnadega. Sõna on sageli tõhusam relv kui mistahes miinipilduja, droon või tank. Paavstiks saamine eeldab usu, lootuse ja armastuse kõrval võimet sõna pidada, sõna teha, sõnas olla ja sõnaks saada.
Olla mõtteselge ja halastav mitte ainult tegudes, vaid ka sõnades. Franciscus ütles korduvalt mõtteid, mille mõistmiseks ei piisanud Jumala Sõna tundumisest, vaid oli vaja ka halastavast meelt ning armastust oma vaenlase vastu.
Maailm on täis konflikte ja kriise, mis kunagi ei lõppe. Nende lahendamiseks ei piisa veenmisest. On vaja sõna, millel on kaalu. Kõige kaalukam sõna on Jumala Sõna. Peagi kardinalide poolt valitava järgmise paavsti ülesanne on hoida Jumala Sõna au sees ka nende jaoks, kes Jumalat ja tema ei Sõna ei tunne.
Paavst peab täitma Kristuse käsku: minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumit kõigile rahvastele. Mida rohkem on neid, kes tema Sõna tunnevad, seda armastusväärsemas maailmas me homme elame. Olgu meil usku, kuid armastus jääb suurimaks.