MA ARMASTAN JA VIHKAN SIND!

Edukas poliitik pöörleb alaliselt valimiskarussellis, ajab iga päev ja igal pool suust välja erakordselt läbimõtlematut (nt pensioni teemadel), kuid piisavalt ärritavat pläusti (kaitseväelaste lemmiksõna kehvapoolse toidu kohta), sest vahel näkkab, ning on alati kallutatud, vajadusel ebasiiras, pidevalt tuule suuna järgi joonduv inimene. Särab ja õitseb iga ilmaga.
 

Seekordsed erakondade reitingud ütlesid, et Reformierakonnale tuli juhivahetusralli kasuks. Ma ei usu, et see oli ainult ja üksnes hinnang Hanno Pevkuri heale kandidatuurile. See oli ka tunnustus Kristen Michali võitlusvaimule.

Kui lasta kuu aega kaht erakonna võtmekuju igast meediakanalist hommikust õhtuni, nii et neil suust juba roosat vahtu välja tuleb – eriti veel, kui on verd, higi, sõimu, mahategemist, vastandumist (mis kasvatab meediapinda mitu korda) –, saab erakonna reiting ainult paraneda.

Kui võitnuks Michal, oleks tulemus olnud samuti kasv. Tublid poisid mõlemad. 25% on üle nelja korra rohkem kui IRLil. Võib-olla oleks kaval olnud tuuritada veel kolmandat ja neljandatki kandidaati, mis valimiseelsel ajal olnuks puhas koorevõi.

Keskerakonna stabiilne 31% reiting kinnitab, et nende valijate huve ei suuda ja/või ei taha keegi teine esindada. Lasnamäele või Ida-Virumaale Eesti eliiti kuuluv ja endast lugu pidav poliitik naljalt ei lähe, kardab ja pipardab, rääkimata sealsetele inimestele meeldida soovimisest. Keskerakonna turuosa teistele huvi ei paku. Võib-olla on see veel liiga väike?

Eesti poliitikas on suur probleem võimetus mõelda inimestele, kellel on minu omast erinevad vaated, arusaamad, veendumused. Jüri Ratase inglise keele oskus ei pruugi olla ilveslikult hiilgav, kuid ta ei ole vastik nende vastu, kellele ta ei meeldi. Oskused loevad vähem, kui võime mitte teha seda, mis inimesed kindlasti närvi ajab. Kakelda ei tule mitte publikuga, vaid laval. Sest valitseda saab vaid kellegagi koos. Reformierakond on õppinud: pingutused Keskerakonnale meeldida on silmanähtavad.

EKRE (9%) ja Vabaerakonna arvuline madalseis kinnitab, et avalikkuse arvates ei tee need kaks erakonda parasjagu suurt midagi. Vabaerakonna südametunnistuse Artur Talviku mõne meelest jauramine ja lämisemine annab 7%, mitte rohkem.

Sotsiaaldemokraatidest on lausa kahju. 10% ei ole siiski tappev. SDE peasekretär Kristen Kanarik: “Teisalt ma usun, et languse taga on meediasurve, mis tulnud alkoholitootjate poolt. Ka see kindlasti mõjutab üldist arvamust ja kuvandit.” 5% langust, ehk umbes sama palju, kui IRLil seda alles on jäänud…

Tarmo Noop nii kõva mees siiski ei ole. SDE avalikus kuvandis on jäänud hoopiski mulje, et nad ei võitle mitte rahva (tervise) poolt, vaid terve mõistuse vastu. Reformierakond mängis armastusele ja vihkamisele, sotsid ainult vihkamisele. Kes see ikka tahab kuulda, et ta on joodik, tassib salaja üle piiri “maksuvaba” kesvamärjukest jms? Keegi ei taha, isegi kui ta seda on ja riigivargust harrastab.

Erakonnad, kes on tagaajaja rollis, peavad otsima teemasid, millega pool elanikkonda neid armastab ja pool vihkab. Mida selgemad on mõlema poole “jah” ja “ei”, seda parem. Kui inimesed peavad valima poole ning mõlemale poole on võimalik minna, on edu tagatud. Ainult vihkamist otsida ei tasu. Isegi alkoholitootjate vastu.

Praegused protsendid tähendavad aga suhteliselt vähe, kui mõtleme sügisestele kohalike omavalitsuste või 2019. aasta Riigikogu valimistele. Eesti poliitiline olukord on sootuks teine, kui see oli 2015. aasta valimiste ajal, kuid milline, saame teada alles oktoobris, pärast valimisi. Alati on valimised millegagi üllatanud. Üllatavad ka seekord.