Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi, "Kuidas muretult vabaneda pronkssõduri probleemist?"

Kõige targem oleks linnavalitsusel müüa pronkssõduriga endise igavese tulega platsikene meie kõrgelt hinnatud ja ühiskonnas lugupeetud kinnisvaraarendajatele.

Kommentaar
Janek Mäggi, suhtekorraldaja

Kõige targem oleks linnavalitsusel müüa pronkssõduriga endise igavese tulega platsikene meie kõrgelt hinnatud ja ühiskonnas lugupeetud kinnisvaraarendajatele.

Koht on niivõrd hea, et sellest võiks teenida sadu miljoneid kroone (rahast võiks poole jagada veteranidele ja nende järeltulijatele valurahaks, teise poole annetada okupatsioonimuuseumile või Tiit Madissonile ja Jüri Liimile) ja hiljemalt aasta pärast oleks seal juba kas pilvi lõikav korterelamu või hingematvalt kasumlik hotell.

Veteranidele võiks 1. korruse kohvikus olla 9. mail tass teed ja baranka tasuta. Kinnisvaraarendajad suudavad Tallinnas ju kõik oma ideed ellu viia, sõltumata linnavalitsusest, aastaajast ja avalikust arvamusest. Nemad ei pea muretsema, et kas rahvas nad uuesti tagasi valib, neid nuumab rahvas meeleheiteni niikuinii – ja probleem on veretult lahendatud.

Hitler lakub haavad

Aljoša muutmine okupatsioonimuuseumi eksponaadiks pole samuti paha idee. Linnavalitsus võiks annetada lapikese maad muuseumile, kes selle kolmemeetrise okastraataiaga piirab.

Juurde võiks tuua veel paar Lenini ja Stalini büsti, nagu on tehtud Moskvas kuulsa Tretjakovi galerii hoovis. Eesti konteksti arvestades võiks okastraataia sees olla ka Hitleri, Mäe ja Litzmanni kujud, siis on ka natsionalistidel süda rahul.

Traataeda tuleks kindlasti valvata ja selles võiks joosta 380voldine elekter, et eemale hoida nii sini-mustvalgeid kui ka punaseid ortodoksseid huligaane. Okupatsioonimuuseumist võiks igavese tule aeda minna allmaatunnel – ongi terviklahendus. Öösiti võiks aias kuulda karjeid «Schneller, schneller» ja «Streljai, streljai!» – mängiks igavene plaat, mis meenutab Jeruusalemmas asuva Holokausti memoriaali Yad Vashemi meeleolu.

Üks võimalus on teha pronkssõduriga performance’it. Mässida ta valgesse kilesse ja järgmise aasta 9. mail teha selle pidulik eemaldamine. Ja oh imet – Aljoša asemele on tekkinud Tauno Kangro näojoontega Kalevipoeg. (Aljoša olla ju Kristjan Palusalu nägu.)

Performance’i võiks tellida Bulgaaria taustaga meistrilt Christolt – ta on selles vallas väga kogenud tegija – näiteks mähkis ta kinni Berliinis Saksa riigipäeva ning küllap saab hakkama ka pronkssõduriga. Sümboolne värk – Saksa riigipäev ja Eesti NSV pronkssõdur.

Aljoša võiks ära sulada

Päris põnev oleks teha igavese tule parki sellel talvel lumelinn. Praeguse, Kitmanis valatud pronkssõduri võiks anda Tauno Kangro juhitavale skulptorite brigaadile eeskujuks lume-Aljoša tahumiseks.Aprillini kannatame ta ära (teeme paar Marxi ja Engelsit talle seltsiks) ja 9. maiks 2007 – oh imet, tubli sõdalane on ära sulanud.

Muidugi võib käituda ka nii, nagu küla koerale, nõnda koer külale. Venelased ehitasid Berliini müüri sisuliselt ühe ööga. Sõduri võib kalmistule lihtsalt ühel külmal talveööl ära viia ja küllap kõik harjuvad, kuigi algul karjuvad.

Äraviimise peamine häda ei ole mitte see, et mõni tuhat veterani ja nende järeltulijat solvuvad (mida tegelikult ka väga ei tahaks, sest osa on siirad ja tublid inimesed, kuigi veidi iseäralike vaadetega), vaid see, mis sinna asemele tuleb. Ma kujutan elavalt ette konkurssi ideele, millega asendada igavene tulease ja pronksmees. See on umbes sama, kui kuulutada põrgus konkurss saatana ametikohale.

Kui valik tehtud, kuidas probleem lahendada, tekib küsimus, kuidas ikkagi edaspidi tähistada 9. maid Tallinnas. Linnavalitsus võiks teha otsuse, et pronkssõdur ootab sõltumata asukohast ainult kunstlilli. Siis ei peaks neid igal aastal uuesti tooma ja Kaarli puiesteel (või ka kalmistul, kuhu ta satub) oleks võimalik ka sellel enamasti ilusal päeval rahulikult ringi liikuda.

Kui aga lõpuni aus olla – võib kõik jääda nii, nagu praegu on. Lehed saavad tööd ja rahval on, mida jahuda. Pronksmees on Eestis kuulsam kui enamik meie presidendikandidaate. Ja kui ühe probleemi ära lahendad, tekib kohe uus. Seda võiks vältida.