Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Eesti riigil on vaja Venemaa ja Vene meediaga suhelda isegi siis, kui nad on üdini ebausaldusväärsed

Kui olin 1990-ndate keskel noor Äripäeva ajakirjanik, sain intervjuu tollaselt Hansapanga juhilt Hannes Tamjärvelt. 15 minutit. Rohkem pressiesindaja aega ei eraldanud. Minu sügavaks pettumuseks ütles Tamjärv, et ta ei loe Äripäeva. Kui seda Äripäeva toonasele peatoimetajale Igor Rõtovile edasi rääkisin, ütles Igor: “Janek, me ei teegi oma lehte talle. Me teeme lehte temast.”

Selles 20 aastat tagasi öeldud mõtteteras on sees Eesti võimude väärarusaam, et Vene meediaga ei ole mõtet suhelda. Hannes Tamjärv ei pidanud toona Äripäeva lugemisväärseks, kuid ärilistel põhjustel siiski intervjuu andis. Pressiesindaja soovitusel. Eesti võimud ei pea Vene meediat adekvaatseks, kuid ei taha ka temaga suhelda.

Innuka noore ajakirjanikuna kirjutasin iga kord loo igal juhul. Sõltumata sellest, kes allikas oli intervjuud nõus andma või mitte. Kui ei olnud, läks see lukku kirja ja seda teravam lugu sai. Kui ajakirjanduse peale vihastada, “vihastab” ajakirjandus ka sinu peale. Kommunikatsiooniklassika ütleb, et oluline ole mitte see, millisele väljaandega sa suhtlesid, vaid see, mida sa ütlesid.

Eesti kohta on enamus infost vabalt kättesaadav ka vene keeles (meil on piisavalt venekeelseid väljaandeid), mistõttu Eesti tipp-poliitikuid ja ametnikke on lihtne tsiteerida ka nendega rääkimata ning nende sõnu saab huvi korral väänata (veelkord) palju vaja. Tihti saabki meediast üldiselt rohkem teada, kui mõnest monotoonsest intervjuust, mille on andnud krampis ning sõnuvaliv ametnik.

See on sarnane küsimus: kas Obama peaks Kuubaga suhtlema või mitte? Ning kuidas. Kuid Kuuba peab USAga suhtlema kindlasti, see on talle vajalik ja mõistlik. Propagandasõda ei ole kunagi võimalik võita kunstlikult - “õhupüssidega” vehkides.

Tõeline propaganda on mõistlik jutt, mida inimesed usuvad ja järgivad ka ilma erilise veenmiseta. Selles on Eesti selgelt nõrk: Venemaa suunal kuuleb Eesti ühiskond mõistlikku juttu harva ning pigem analüütikute kui ametnike ja poliitikute suust.

Eesti riigil on vaja Venemaa ja Vene meediaga suhelda isegi siis, kui nad on üdini ebausaldusväärsed. Me ei saa oma riiki kolida Põhja-Ameerikasse, nt turvalisse Kanadasse, kus on meiega sarnast kliimat. Poliitikutele ja ametnikele aga soovitan: kui ei meeldi, ärge lugege Venemaa meediat - see ei ole teile, see on teist!