Janek Mäggi: põliseestlase viimased päevad?

Hinges loodan ikka, et me vähemalt ise ei vali oma laste ja järeltulijate pärast väljasuremisteeks olevat ühelapse- või veel hullem – lastetuspoliitikat.

Mõtlema jäädes ei tulegi meelde, et mõni avaliku elu tegelane oleks kuulutanud: mida vähem eestlasi on, seda parem! Või et: eestlasi on liiga palju ja sünnitamist tuleks rahatrahvidega (mis kallutavad abordile ja laste müümisele) karistada, nagu see on Hiinas.

Millegipärast tahame me siin Eestis kesta. Sõnades ja paljudel juhtudel ka tegudes. Pigem kuuleme nii itku kui ka ütku (hää sõnaleid presidendilt), et meid on liiga vähe. Ütkujad arvavad muidugi, et lapsi peaks tegema naabrid ja sugulased, mitte ütkuja ise.

Tõsi on, et laps ei ole kuldaktsia isikliku elukestva rikkuse tagatiseks. Tuleb nõus olla Mihkel Mutiga, et hooldekodust leiab nii neid, kellel ei ole lapsi, kui ka neid, kellel on. Last ei saa käsitleda orjana, kes on oma isale-emale igal juhul võlgu rohkem, kui ta käte- ja ajurammuga suudab kogu oma eluajal teenida.

Riik lapsi ei tee

Selleks, et elada ja õitseda nagu nüüdisaegne «tsiviliseeritud» inimene karja matkides teha armastab, on lapsed risti jalus. Ei saa käia piisavalt tihti ei tavalises ega virtuaalööklubis vaheldusrikka sõbra ning ihu- ja vaimukosutaja otsingul ning ei saa ka kirjutada doktoritööd «Eesti rahva väljasuremisohust 21. sajandil». No saab, aga see ei ole nii mugav.

Hala väikese sündivuse pärast on muidugi mõttetu jutt kurtidele kõrvadele. Kui Rein Taagepera näitab ilmekalt, et kuidas Oskar Luts suunas ühelapseperede eeskujuga meid väljasuremisteele, ei usu need, kellele «lapsed ei meeldi», ikkagi, et lastest võiks kasu, rõõmu või eneseteostust olla, nagu on arvanud kõik kuningad, kes järeltulijateta jäädes ei olnudki õiged mehed (ja kuningannad õiged naised).

Aus olles ei usu ma riigipoliitikate tõhususse kuigivõrd. Loodus on see, kes reguleerib kõike ise. Ta on targem kui meie. Oma kolme last ei plaaninud me abikaasaga kuidagi.

Kuigi Tammsaare kinnitas, et naised jäävad linnas ahtraks, nagu Mutt viitab, ei ole see siiski päris tõsi. Oma tutvusringkonna põhjal (mis on päris suur) võin julgelt väita, et üksnes vanemapalk lapsi saama ei õhuta.

Järelkasv ei ole teadliku, vaid alateadliku tegevuse tulemus. Linnanaised sigivad samasuguse innuga kui maanaised. Kui on, kellega sigida. Ja kui ei ole, saab seemet ka osta. On sellised pangad.

Sõitsin reedel emaga Valgamaal-Tartumaal oma sugulased läbi. Elurõõm pole raskustest hoolimata kadunud. Vanaisa onupoeg Aadu ütles, et tema kavatseb elada igavesti. 74aastase mehe innukus elada ja sellest rõõmu tunda keset metsa elektrita Eesti-aegses talutares tegi tuju hääks. Lapsi tal kahjuks pole, kuid mitte seepärast, et tsivilisatsioon talle seda peale oleks surunud. Nii lihtsalt läks, kuigi abielus ta oli.

Maailma rahvaarv suureneb enneolematu hooga. Eesti ei jää kunagi tühjaks, ainus küsimus on, mis keelt need inimesed siin 300 aasta pärast räägivad ja mis nägu nad on.

Umbes 1500. aasta paiku elas tänasest Mehhikost põhja pool umbes 2 miljonit inimest. Võib-olla on eestlased nagu (Aasiast üle Beringi väina samuti sisse rännanud) indiaanlased, kelle asemele tulevad lihtsalt nt hiinlased, araablased ja venelased, nagu vallutasid USA Euroopa sisserändajad? Ja minu poolest – kui me aitame sellisele looduslikule valikule ise kogu hingest kaasa, ei ole selleski midagi traagilist. Jäävad ellujääjad.

Kui USA esimese rahvaloenduse ajal aastal 1790 elas USAs ainult 4 miljonit inimest, siis 1860. aasta rahvaloenduse ajal juba 31,4 miljonit inimest. Kui rahvastiku juurdekasv ja sisseränne oleks jätkunud samas tempos, elaks USAs praegu rohkem inimesi kui Hiinas.

Üks laps on hääbumistee

Kuid need inimesed, kes USAs täna elavad, ei ole enamsti maa esmaavastajate järeltulijad. Minu 1909. aastal 18aastaselt koos venna Kustasega Ameerikasse raha teenima rännanud vanavanatädi Helene oli üks eestlastest, kes samuti selle tee ette võttis. Tema pärandus tegi 1975. aastal õnnelikuks mitu kodumaal elanud sugulast, teiste seas minu ema. Kustas tuli pere juurde tagasi nagu praegused ehitajad Soomest, Helene aga jäi – tütar sündis tal 1912. aastal.

Meie rahvastik vananeb ja meid on liiga vähe, et riik püsiks. Maailma kõige kiiremini vananev rahvastik on hoopiski hiinlased, kellest aastaks 2040 saab praeguste tendentside jätkudes maailma vanim (kõrgeim keskmine vanus) rahvas.

Praegu on selleks jaapanlaste ees sakslased. Ajakiri The Economist näitas mõnda aega tagasi, kuidas ühelapsepoliitika on viinud maailma suurima rahva kindlas ajaperspektiivis väljasuremisohtu. Täpselt nagu Rein Taagepera Eesti kohta näitas – neljast inimesest saab 1. Õde ja vend on unikaalsed.

Mustanahaline president

Samas Aafrika sigib hoolega ning võimalik, et mustanahaline president on kunagi ka Eesti territooriumil, nagu see on USAs. Eesti territoorium asustamata ei jää, isegi kui meie – eesti keelt kõnelevad inimesed – selle asustatuna hoidmisega suurt vaeva ei näe.

Eestluse püsimine ongi tähtis vaid inimestele, kellel on lapsed. Ikka tahad, et lastel ja lastelastel ja nende lastel oleks tore elada. Mitte sellepärast, et nad meile meie vanaduspäevil kodus siibrit vahetaksid, vaid sellepärast, et pärandi ja kultuuri kestmine on ilus, isegi jumalik. Mina ei hädalda eesti rahva püsimajäämise pärast. Aga hinges loodan ikka, et me vähemalt ise ei vali oma laste ja järeltulijate pärast väljasuremisteeks olevat ühelapse- või veel hullem – lastetuspoliitikat.

Sest kui minul on tore elada, siis miks minu lastel ei võiks olla tore elada? Kuna isa ja ema pidasid mõistlikuks mulle elu anda, siis pidasin ma mõistlikuks elu anda oma kolmele lapsele. Enamikul mu lähematel sõpradel on vähemalt 3 last, mitmel ka neli, mõnel isegi viis või rohkem. Iga laps on rohkem väärt kui doktoritöö – annab endale, ühiskonnale, maailmale palju rohkem. Tore, kui need tõelised doktoritööd kirjutavad ja räägivad eesti keeles. Sest miks me arvame, et meil on õigust olla nii ahne, et oma esivanemate vaev, mida nad meieni jõudmiseks talusid, kuulub ainult meile? Kui on jõudu kesta, tuleb seda teha.