JANEK MÄGGI: ÕNDSAM ON ANDA! Janek Mäggi: sada ettevõtjat võiks päästa kõik Eesti kirikud

Suhtekorraldaja Janek Mäggi veab kolme heategevusfondi. Kui vähiravifondist „Kingitud elu“ ja Tallinna Lastehaigla toetusfondist teatakse rohkem, teeme ülestõusmispühade eel juttu ka Kirikufondist. Milline on olnud Janeki enda teekond Jumala juurde?

Lõunaajal on Toomkirikus vaikne, vaid mõned turistid jalutavad ringi, heites pilke ka maailma suurimale vapikogule – muljet avaldavatele puidust vapp-epitaafidele ning teevad mälestuseks fotosid. Mõned võtavad istet pingistikus mõtiskluseks.

„Alati siin teenistusel käies mõtlen: neisse seintesse on kaheksasaja aasta jooksul jäänud nii palju palveid,“ räägib Janek (52). „Milline eriline hoone suudeti tol ammusel ajal ehitada! Ja meie suur ülesanne Kirikufondiga on tagada, et see säiliks – et ka kaheksasaja aasta pärast, kui meid enam ei ole, kestaks see võimalikult vähe muutunud kujul.“ Nõndasamuti teisedki pühakojad – Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul on 170 kogudust.

Aastasadade tagant

Varem Oleviste kogudusse kuulunud Janeki kodukirikuks sai Toomkirik kümmekond aastat tagasi tänu sellele, et tütar Jette Marie õppis Toomkoolis. „Seekaudu tekkis hea kontakt Urmas Viilmaga. Käisime abikaasaga leeris ja liitusime kogudusega.“ Viis aastat on Janek kuulunud Toomkoguduse nõukokku ja eelmisest aastast juhatusse. Korda tehti kiriku tornikiiver, mistarvis koguti umbes 60 000 eurot. „Nüüd kogume raha katuse jaoks. Seda ei saa ju väga tihti vahetada, vaid kord mõnesaja aasta tagant. Seepärast peab see olema väga hästi tehtud.“

Riik küll toetab kirikuid, „kuid toetus on ajas vähenenud, see ei ole piisav. Kui peapiiskop leidis, et kirikud peavad kaasama erakapitali, loodigi 2018. aastal Kirikufond.“ Lisaks Urmas Viilmale, Indrek Laulule ja Väino Kaldojale liitus mõttega ka Janek.

Mõistagi on annetajatele oluline konkreetset tulemust näha. Ning Janekil on tuua häid näiteid ettevõtjatest, kes võtnudki südameasjaks mõne konkreetse pühakoja korda tegemise. „Näiteks Nissi kirik renoveeritakse sisuliselt ühe ettevõtja innustusel. Kuressaare Laurentiuse kiriku välitööd tehti Kristjan Rahu annetusest. Kärdla kiriku taastamise eestvedaja oli Enn Kunila, kes panustas väga palju.“

Juubelikingiks annetused

Ent veel sadakond pühakoda vajab renoveerimist. „Kui leida Eestist sada ettevõtjat, kes võtaks igaüks ühe kiriku oma südameasjaks, saaksid kõik korda tehtud!“ Janek ise otsustas pühenduda Sangaste kirikule, sest isa kaudu on ta just sealt kandist pärit. „Minu vanavanaisa ja vanavanaema laulatati seal aastal 1900. Siiani on mul alles piibel, mille krahv Berg neile sel puhul kinkis.“

Kui Janek tähistas oma 50. sünnipäeva, palus ta külalistel teha kingituste asemel annetus just Sangaste kirikule. „Kokku tuli 37 500 eurot, kirikule väga suur raha, sest see oli nende jaoks umbes kahe aasta eelarve.“ Esimese asjana sai kirik uue vaiba, sest eelmine oli 30 aastat vana. Nüüd on plaanis portaalitööd ja muinsuskaitse abiga tehakse korda torn. „Osa rahast läheb omafinantseeringuks. Olen plaaninud, et kümne aastaga saame Sangaste kiriku korda nagu prillikivi.“

Keegi pole igavene

Kuidas nii suurte summade kogumine ikkagi käib? Janek: „Olen seotud ka Tallinna Lastehaigla toetusfondiga ja vähiravifondiga „Kingitud elu“ – kõigi kolme peale kokku kogume aastas üle kümne miljoni euro. Vähiravifondis on palju väikeseid annetajaid, kes annavad 10–20 eurot, kuid teevad seda iga kuu. Kui neid on näiteks 10 000, siis teeb see ju aastas üle miljoni. Lisaks on neid, kes annavad iga kuu 100–200 eurot.

Kirikufondis on meil aga sadakond väga suurt annetajat. Ja väga suureks peame neid, kes annetavad korraga üle kahe tuhande euro ja teevad seda aastast aastasse. Lisaks on sõprade klubi – need, kes annavad igal aastal kolm kuni viis, mõni ka kümme tuhat eurot.

Kirikufond on efektiivne, sest kulud on minimaalsed. Töö põhineb vabatahtlikkusel – kes kirjutab vajalikke tekste, kes helistab ettevõtjatele, kes saadab kirju. Aga jah, just püsiannetajad on see võti, et koguneksid suured summad.“

Veel on Janek kogenud, et mida vanemaks saadakse, seda rohkem jõuab kohale, „et elu on ajalik, su aeg hakkab otsa saama. Ei ole nii, et kogu aeg läheb paremaks; oi, mis võimalused veel tulevad. Ei, ükspäev tuleb hooldekodu, Alzheimer ja ühel hetkel ka lõpp. Kuid mul on tunne, et väga paljud ikkagi mõtlevad selle peale, mis neist maha jääb.“

Annetades enda eluaega

Milline on olnud tema enda teekond Jumala juurde? „Kirikuga on mul tihe side varasest lapsepõlvest. 1980ndate alguses hakkasin käima vanaema õe Anette toel Jaani kirikus, 80ndate lõpus noortekoosolekutel. Mu ema ristiti ja leeritati Kaarli kirikus. Kuid perekond ei olnud siiski liiga religioosne. Jõulude ajal käisime aga ikka teenistusel. Ja vanaisa perekond Läänemaalt oli tublid baptistid.

1990. aastal sattusin vabakirikusse ja sealt läks tee edasi – olin seotud Oleviste kogudusega. Võib öelda, et kogu täiskasvanuiga on olnud kirikuga seotud.“ Lisaks korraldab ta Tallinna Jaani kirikus Loodud Sõna Õhtuid, mida Raadio 7 ka üle kannab, ning teeb kord kuus Pereraadios saadet koos Ilmar Tomuski ja Raido Orasega. „Paljud võib-olla isegi ei märka, et kõige olulisem annetus on meie enda aeg. Kui sa lood midagi, milles sina oled teistest parem või saad paremini hakkama, siis nagu piibel ütleb, tuleb panna oma anded teiste heaks teenima. See on üks peamisi motivaatoreid, mis kutsub mind vabatahtlikku tööd tegema.“

Terve elu koos

Abikaasa Kätliniga kohtus Janek 18aastaselt piiblikoolis. Oli toonane kohtumine juhuste rida? „Ma ei arva, et elus on midagi väga ette määratud. Teisest küljest, ja see kõlab vastuoluliselt, olen ikkagi ka fatalist. Sangaste koguduse pikaaegne õpetaja Ivo Pill ütles, et tema on fatalist – see, mida saatus toob, see sinuni jõuab. Ei ole päris nii, et saad olla ükskõik kes, kui vaid tahad. Ka riigis, kuhu me sünnime, on meie jaoks midagi saatuslikku,“ mõtiskleb Janek. Ta on näinud, kuidas paljud ta tutvuskonnast on abielu lahutanud. „Meie aga elame ikka koos ja arvan, et oleme rõõmsad ja õnnelikud. Aga kas meie kohtumine oli fataalne hetk, sellele küsimusele ei oska ma lõpuni vastata. Ma arvan, et on inimlikud valikud ja on saatus. Jumalik ettemääratus ja õnnistus.“

Selle sammu, et neiuga piiblikoolis vestlust alustada, pidi ta ju siiski ise tegema ... „Täpsemalt saatsin kõigepealt kirja, ei suutnud kohe vestlust alustada. Ja hakkasimegi paberkirju vahetama – postiga.“

Imed sünnivad

Milliseid imesid on teie elus juhtunud? „Piiblis, Pauluse esimeses kirjas korintlastele on väga hea koht, mille mõte kõlab nii: üks istutab, üks kastab, aga Jumal laseb kasvada. Ma arvan, et paljud asjad mu elus on ime. Et on olnud õnnistust ja õnne, on sündinud kolm last. Ka mu ettevõte huvikaitseagentuur Powerhouse on ime. Ja eks seegi, et on õnnestunud siiamaani elada, on ime,“ lausub Janek.

Siiski tundub, et mõni seik näib suisa üleloomulik. „Näiteks kui Jüri Ratas kutsus mind riigihalduse ministriks. Ma ei arva, et ministriks olemine on ime. Aga minu elus see tol hetkel oli, sest pakkumine tuli ajal, mil olin veidi kurnatud ja vajasin muutust, värskust. See aitas mind edasi. Eks igaüks, kes on kakskümmend aastat järjest midagi teinud, võib olla kergelt tüdinud ja vajab uusi särtsakaid ideid.“

Kindlasti peab Janek imeks seda, kui sai pärast viis aastat kestnud läbirääkimisi tagasi osta Läänemaal maad, mis olid osa tema ema sünnikodust. Pool 101-hektarisest talust oli rännanud võõrastesse kätesse. Nüüd on ta saanud sealset kohta arendada nii, et 15 hektarit on võsast puhastatud, põllud korda tehtud, tiik kaevatud. „Praegu unistan, et saaks tiigi kaldale sauna ehitada, elumaja renoveerida ja kõrvalhooned korda teha. Teen selle nimel tööd ja näen vaeva.“

Õndsam on anda

Kui Janek peaks nimetama hetki, mil ta on ise abi vajanud, siis ... „Mul ei tule praegu niisugust väga hädalist olukorda ette. Mõnes mõttes vajame kõik iga päev abi. Vajame palveid. Õndsam on siiski anda kui võtta, isegi tunnustuse puhul ei ole ma väga hea saaja, olen tundnud end ebamugavalt.“

Vähiravifondis, mille Janek asutas koos Hille ja Toivo Tänavsuuga 2014. aastal, on ta ilmselgelt palju valu ja muret kõrvalt näinud. Mida see on teiega teinud? Janek alustab kaugemalt: „Igapäevatöös tegelen valdavalt kriisikommunikatsiooniga. Inimesed on hingeliselt väga keerulises seisus, kui nad meie juurde tulevad. On see meediakriis, kui süüdistatakse milles iganes. Või on äripartnerid või hoopis abikaasa naha üle kõrvade tõmmanud. Hästi palju on probleeme. Kui elaksin kõigesse liiga sisse, ei saaks ma neid aidata. Ka kirurg ei saa opilaua kõrval muutuda ise patsiendiks. Heategevuse puhul on samuti. Mitmed vähiravifondi patsiendid on loomulikult lahkunud, ka paljud neist, kellega olin isiklikult tuttav, ja see on väga kurb.

Kuid on neidki, keda oleme saanud kaua aidata. Üks mees, Alar, sai päris fondi algusaastatel 120 000 eurot maksnud ravi ning on siiani vastu pidanud ja käib tööl. Ihud on väga erinevad ja seetõttu kõik sümptomid ei tähenda lõppu. Kuigi 2014. aastal oli prognoos mõned kuud.“

Igapäevane kabemäng

Ent kaugeltki pole see kõik, mille jaoks Janekil energiat ja tahet jagub. Ta on ka Maailma Kabeföderatsiooni (FMJD) president. Ja Rahvusvahelise Mõttespordi Assotsiatsiooni (IMSA) asepresident. Kuidas ta ometi kõike jõuab!? „Meil on iga kuu üks veebikoosolek, mis toimub reedel kell kaks, sest ajavahed on nii suured – kui hiinlastel on õhtu, siis ameeriklastel hommik. Ja umbes korra kuus tuleb käia ka kuskil võistlusi avamas või muudel üritustel. Aprillis olen paar päeva Taškendis, mais mõned päevad Bakuus, jaanuaris olin Marokos, veebruaris Hollandis. Aga kõik see toimub enamasti nädalavahetustel.“ Ehkki sõidukulud vahel kompenseeritakse, siis palka nende rollide eest ei maksta. „See on töö, mida tuleb võtta hobina. Ehkki e-kirjadele tuleb vastata iga päev.“

Kuna reisimist on palju, on ta loobunud presidendi ameti ajaks erareisidest ja ühitanud need tööga. „Marokosse võtsin tütre ja abikaasa kaasa. Oma kuludega loomulikult. Aga nii õnnestubki asju ühendada.“ Ja nõnda on ka kabemängu endaga. Selleks, et jätkuvalt oma Remii võistkonnaga Eesti meistrivõistlustel osaleda, teeb Janek iga päev trenni. „Kui teised peavad tööl võib-olla kohvi- või suitsupausi, teen mina kabepausi. Mängin internetis partii või paar, lahendan mõned ülesanded.“

Ülestõusmispühade traditsiooniks on ka Janeki peres kindlasti munade värvimine. „Käime ka kirikus, kuid mitte alati. Vahel on just see esimene nädalavahetus, mil lähme maale kevadkoristust tegema. Peame seda väga oluliseks pühaks, mis annab võimaluse koos olla.“