Janek Mäggi: vaesed poliitikud

Ikka tahaks ilusamat autot, pikemaid reise, suuremat maja, tähtsamat ametinimetust.

Äripäev avaldas eelmisel nädalal suurelt loo poliitikutest esiinvestoritest. Andrei Korobeiniku 1,1 miljoni euro suurune investeerimisportfell “on juba midagi”, kuid ülejäänud esikümne liikmed on pigem suhteliselt “vaesed” – kui võrrelda nt rikaste top’i esimese 500ga.

Laene on poliitikutel samuti palju. Autoliisingutest rääkimata. Kui varadest kohustused maha lahutada, siis ei jäägi suurt midagi alles... Täiesti tavalised lihtsurelikud on nad.

Siiski iseloomustab paljusid Eesti poliitikuid soov elada kuninglikult – lihtrahvast paremini. Uskumatuid põhjendusi tuli, miks Riigikogu liikmed vajavad maksuvaba kuluhüvitist (mida erasektor millegipärast ei vaja?!). Autosoodustuste skandaal ei toonud meile palju uusi argumente.

“Kuna autofirma ei ole küsinud ega ka saanud mingeid vastuteeneid, samuti pole paljud rahvasaadikud isegi teadlikud soodustuse saamisest, siis ei ole ka korruptsiooniohtu,” kommenteeris Sven Mikser e-kirja teel Soome väljaandele. Lisada tuleb vaid seda, et veel võib-olla ei ole saanud, aga saavad kindlasti. Kas või suurema müügi näol. Aga vastus oli JOKK.

Teame, et inimlikul aplusel ei ole piire. Erasektoris pidurdab seda vaimne võimekus äri teha, avalikus sektoris oskus püsida poliitmaffia liikmena. Ahnust ei ole võimalik välja juurida ei kõrgema palga ega ka muude silmipimestavate hüvedega. Akadeemik Jüri Alliku tõdemus, et kasvatuse ja hariduse mõju inimese viiele isikuomadusele (avatus, meelekindlus, ekstravertsus, neurootilisus ja sotsiaalsus) on suur ümmargune null, kehtib paraku ka poliitikute puhul.

Ega erasektorgi siin palju erine. Ikka tahaks ilusamat autot, pikemaid reise, suuremat maja, tähtsamat ametinimetust. Kuid erasektoris pannakse oma loomulike soovide ebamõistlikul moel täitmise eest vangi. Või tahetakse panna, isegi kui kohtunik ütleb, et mehed on õiged. Avalikus sektoris ütleb tipp-poliitik, et kui ma vastuteenet teha ei plaani, siis võin spetsiaalselt ametikohast tulenevaid soodustusi vastu võtta nii palju kui kulub... Ebaõiglane. Karjuv füüsiline vägivald, oleks täpne kujund.

Äriinimesed on leppinud paratamatusega, et mõningaid suhtumisi on poliitikute hulgas võimatu muuta. Sest poliitikuks minnakse ikka esmalt raha pärast (kes see niisama ikka tööl tahab käia). Hobi korras on meil poliitikat teinud üksikud metseenid, kes on ka reeglina esimese posti külge risti löödud.

Siiski, poliitikuid peab mõistma. Loomulikult tuleb homse arvelt veidi raha osta (laenata ja intresse maksta), kui tahad elada siin ja praegu. Mõneti on isegi piinlik, et selliseid vara ja laenu tabeleid avaldatakse. Summad on väga väikesed, eriti varade osas. Häbipost – pole millegagi hoobelda. See, kes tahab omale “seadust osta”, saab teada, et väga suurt rahahunnikut polegi selleks vaja.

Tegelikult on muidugi täiesti ükskõik, milliseid hüvesid Riigikogu liikmed saavad. Nad saavad niikuinii liiga vähe. Umbes kümme korda toredam oleks olla Estonian Airi juhatuse esimees. Kulutad palju tahad, kahjum on vaeste poliitikute probleem.

Viktor Siilatsit ja teisi innukaid Eesti ärimehi tuleb kiita. Nad on teinud oma tööd hästi. Maadevahetuse puhul oli ju samuti ainus tõeline probleem selles, et kõik ei saanud maid vahetada. Said ainult maid jagada.

Autoskandaali võtmeks on soov: “Ma tahan ka soodushinda!” Mitte võitlus tõe ja õiguse eest. Kahju kohe kuidagi neist, poliitikutest.