KAS LAPS PEAB TARGAKS SAAMA?

Millest Eesti lapsed unistavad? Vanemate ja suure osa ühiskonna meelest peavad lapsed unistama targaks saamisest. Pühenduma sellele täielikult. Aga kõik ei taha targaks saada. 

Sundimise mõte ei ole väikestele iseenesestmõistetav. Mis on targaks saamise eesmärk? Enda või ühiskonna heaolu? Võrrandis on oluline vastuolu. Eelistades ennast ühiskonnale, pälvime ühiskonna hukkamõistu. Eelistades ühiskonda endale, oleme õnnetud. Kumbki ei vii edasi – ei inimest ega riiki

.

Soomlased pakuvad Finn- airi pikamaalendudel koolitoitu ja reklaamivad seda kõigile reisijatele. Toit on hiilgavalt hea, tunnustamist väärt. Kool peab olema parim võimalik ka meil. Igas mõttes. Sisu ja keskkond. Tulemused.

Puudused, mida ühiskond koolisüsteemile ette heidab, nt liigne saavutuspress, eliitkoolide olemasolu, õpetajate nappus, nende kõrge keskmine vanus jpm, on tühised. Tõeline probleem on selles, et Eesti ühiskond ei ole suutnud lastele vastata, mida ta neilt ootab. Mis on õppimise mõte? Mis on laste elu mõte? Miks neid ühiskonnale ja maailmale vaja on?

Aga mida ma vastu saan?

Kui inimesel ei ole eesmärki, ei oska ega suuda ta selle saavutamise nimel töötada, keskenduda. Eesmärgid peavad olema nii isiklikud kui ka kollektiivsed (nt Eesti riik), nad tuleb viia omavahel kooskõlla.

Laps peab teadma nii seda, mida talt oodatakse, kui ka seda, mida talle vastu pakutakse. Me ootame lapselt häid õpitulemusi, kuid mida ta vastu saab? Võimaluse teha (tema meelest) madalapalgalist tööd või minna Austraaliasse tšillima? Eestil kui kollektiivil on vähe ühiseid ambitsioone, mis motiveerivad üksikisikuid oma kollektiivis pingutama. Rail Baltic või Soome tunnel seda ei ole.

Inimesed leiavad endale erinevaid eesmärke, mida elus saavutada. Soov kuhugi jõuda ja midagi ära teha on kasulik nii inimesele endale kui ka ühiskonnale. Euroopa võtmeprobleem on, et me propageerime individuaalseid vabadusi ja karjerismi, kuid me ei suuda näidata, kuidas need meile ühiselt kasulikud on.

Moodsad teemad, millest ühtegi eraldi välja tuua ei tasu, ei taga kollektiivset õnne, millest igaüks meist individuaalselt osa saab. Kui riigikord on kehv, saavad paljud tublid inimesed siiski õnnelikud olla, aga palju vähemad kui mõistliku korra ajal.

Riik peab olema selline, mis suudab suuremat osa rahvast panna tulevikku ehitama nii, et ka inimesel endal on mõnus sellega tegelda. Kui on vastupidi, valitsevad vähesed rikkad ning lokkab piiramatu kuritegevus nagu mitmes Lõuna-Ameerika riigis.

Eestis hariduses on augud, kuid need ei ole põhi-, kesk- ega kõrghariduses. Palju harimatust kohtab inimeste hulgas, kes on koolid ära käinud, kellel on diplom(id) taskus, kuid targaks ei ole saanud. Nende “tarkus” on ideoloogiline, mitte enda ja ühiskonna heaolu mõtestatult ühendav. Nad elavad seda, mida neile müüakse. Nad ei hari ennast iga päev edasi.

Eesti riik on nagu perekond, kes kuu lõpus loeb teenitud sendid kokku ja otsustab siis, mida ta endale lubada saab. Kuid võiks mõelda hoopis nii, et mida ta saavutada tahab ning otsida iga teed, mis selle eesmärgi täitmisele lähemale viib. Ambitsioonitud täiskasvanud pidurdavad riiki. Ning see nakkus kandub lastele edasi.

Eesti lapsed on nii õnnelikud, kui on nende vanemad. Nad unistavad nii suurelt, kui nende vanemad neile soovitavad. Vanemate all ei pea ma silmas ainult lapse füüsilisi vanemaid, vaid ka õpetajaid, ajakirjandust, treenereid. Ühesõnaga kõiki, kes on lapsest vanuselt vanemad ning kellega ta kokku puutub.

Meil on millegipärast arusaam, et ideaalne keskkond “toodab” ideaalseid inimesi. Nii see ei ole. Inimese võime midagi saavutada on suur, kuid piiratud. Ning isegi väga võimekate puhul võib piirajaks olla mitte võime, vaid tahe, mida inimene ise juhtida ei suuda.

Kollektiivi võime inimest tööle panna on muljetavaldav. Kollektiiv saavutab peaaegu alati rohkem kui samad võimekad inimesed eraldi. Põhjus on üksteise täiendamises. Parim mootor ja suurepärased rehvid ilma kereta ei sõida, isegi kui väga soovivad.

Eesti õnnetute hulga pöörane arv (õnneindeksi järgi kuulume maailma õnnetumate riikide hulka, täielikku mudaliigasse) näitab vähest võimet ühiseid eesmärke seada ja neid koos saavutada.

Argentinas, Peruus ja Brasiilias on palju rikkaid, kuid ka meeletu vihaste vaeste armee, kellel ei olegi mõtet endale ühtegi eesmärki seada, sest oma elu jooksul, pikaajalisele kogemusele toetudes, neil midagi saavutada ei õnnestu. Kui nad teeksid seda ühiskonnana, oleks asi helgem. Aga ühiskond on killustunud, lõhenenud ja individualistlik.

Kuidas välja juurida korruptsioon Ukrainas või maffia Itaalias? See on peaaegu võimatu, sest kollektiiv valitseb üksikisiku üle. Kollektiivi jõud on meeletu nii heas kui halvas, nii era- kui avalikus sektoris.

Ainult palju raha ei veena

Eesti vajab isiklikke ja kollektiivseid eesmärke, mis valdavale osale ühiskonnast sobivad, on innustavad ja meeldivad. Eesmärke, mille täitumisest lapsed unistavad. Ainult palju raha on igav, isegi labane. Ainult targaks saada ei ole vähem mõttetu, kui laps ei tea, mille jaoks.

Küpses eas, 44aastaselt jõudsin mõttele, et koolis ei olnudki suurt midagi õppida, sest õppimiskohustus kasvab kogu elu jooksul helikiirusel. Ja saan ka aru, et materiaalsete väärtuste loomine on lihtsam kui emotsionaalsete väärtuste loomine.

Lapsed. Unistada tasub õnnest, selle loomisest. Õnn on igaühe jaoks mõnevõrra erinev, kuid meie kõigi jaoks kokku seesama. Elu kestmine. Kultuurselt. Avaras Eestis.