Janek Mäggi: "Mida president võiks homme rääkida?"

Viimasel ajal olengi tundnud, et see hetk, kus me praegu elame, on ainus asi, mis meil olemas on.

Armas Eesti rahvas! Eesti vaimurahvas on sageli tabanud tabamatut. Artur Alliksaar ei olnud mitte ainult luuletaja, vaid ka prohvet. Alustan tema sõnadega luuletusest «Aeg»: Ei ole paremaid, halvemaid aegu. / On ainult hetk, milles viibime praegu. / Mis kord on alanud, lõppu sel pole. / Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole. / Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. / Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.

Me peame kokku hoidma. Jah. Aga mitte raha ja tundeid. Me peame kokku hoidma omavahel. Praegu on meie aeg. Ta ei ole ei mõttetu ega kole. Ta on selline, milliseks me ise ta teeme. Ma olen viimasel ajal kuulunud niivõrd palju repliiki: «Lõpetage ükskord ometi see nutt ja hala!» Ja seda räägivad tavalised inimesed. Mõni, kes on kaotanud töö. Mõni, kellelt pank küsib laenuraha, aga tal ei ole seda maksta.

Olen viimasel ajal sageli jalutanud Tallinna vanalinnas ja märganud kerjuseid. Aga nad ei ole kurvad. Olen kõigile andnud mitu-mitu krooni. Nad on ehmatanud. Kahekümneviiene on neile juba kõva sõna. Kui ma uuesti olen mööda läinud, olen andnud jälle. Nad tunnevad mind juba ära. Sest ma tahan anda. Me hoiame kokku.

Need inimesed, kes on tõeliselt hädas, ei hädalda. Nad naudivad iga päeva, mis neil on. Nad ei ütle, et kõik on solidaarsed, aga meie – parteid – ei ole. Et nendelt ei tohi midagi ära võtta. Kerjustelt on ära võetud kõik. Tavalised inimesed on nõus loobuma kõigest. Isegi kartulikoortest. Ja nad ei küsi, miks meile jäid ainult koored – kes kartuli ära sõi?!

Me elame kindlasti mõttekat aega!

Elu on ilus, inimesed. Elu on kordumatu kingitus, mida tuleb avada targalt ja nutikalt. Ja kui me alati aru ei saa, mis meie ümber toimub, ei tähenda see, et sellel ei ole mõtet, või et see mõte on halb, igav ja tühine.

Lähen veel kord Alliksaare «Aja» juurde: Ei ole mõttetult elatud aegu. / Mõte ei pruugigi selguda praegu. / Vähemat, rohkemat olla ei võinuks. / Parajal määral saab elu meilt lõivuks. / Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. / Alles jääb hetk, milles asume praegu.

Viimasel ajal olengi tundnud, et see hetk, kus me praegu elame, on ainus asi, mis meil olemas on. Olete teie siin saalis ja teie seal telerite ees. Ja õigupoolest ei ole suurt vahet, mida mõtleb meist Barack Obama või Dimitri Medvedjev. Tõesõna. Sest ajaloolistes protsessides on meie enda jõud või jõuetus olnud see, mis meile on vabaduse andnud ja selle võtnud. Vabadussõda oli jõud ja baaside leping jõuetus. Nii lihtne see ongi.

Tänapäeva Eestis peame valima jõu ja jõukuse. Jah. Miks mulgid olid jõukamad kui teiste maakondade rahvas? Sest mulgid ei leppinud kunagi vaeslapse osaga – nad tahtisid peremehed olla – omal maal. Ja kes tahab peremees olla, see selleks ka saab. Kes tahab vaba olla, see vabaks ka saab. Ole sa siis ori või pärisori, või nende järeltulija.

Majandusest ka. Mina isiklikult ei usu majandusteoreetikuid, kes räägivad, et majandus on tsükliline ja käib võngetega üles ja alla. Majandus läheb ainult üles! Kuidas nii? Pange korra silmad kinni. Kujutage ette elu Eestis ja maailmas aastatel 1700, 1850, 1939, 1985 ja täna – muljetavaldav areng ja kasv! Väikesed tagasilöögid ainult kinnitavad kasvu reeglit. Ei tohi ainult kinni joosta.

Vahukoort jagus ju kõigile!

Sellel aastal on tulemas laulupidu. Me saame taas üksteist märgata ja võib-olla ka taas kord üles ärgata. Kuidas läks nii, et me lasime lätlastel oma riigi reklaamikampaania kaudu laulurahvaks saada ja lasime end kõrvale lükata?

See on väike häbi, aga me elame selle üle! Ma olen rääkinud mitmete välismaalastega ja nad on mulle öelnud, et Ameerikast ja Lääne-Euroopast vaadates on Baltimaad nagu üks riik. Kuid meile oleks parem, kui me saaksime läbi Lätita. Nende kuvand on halb. Eesti peab end siduma Soomega. Tallinn ongi juba paarkümmend viimast aastat Helsingi kõige suurem vaatamisväärsus. Tulevikus võiks olla Helsingi Tallinna üks vaatamisväärsustest.

Ja lõpuks. Meil, eestlastel on tõeline sisu. Andrus Veerpalu tegi taas imet ja tuli maailmameistriks. Aitäh, Andrus. Sest sinu tegu sillutab teed homsesse. Noored veerpalud harjutasid küllap ka täna. Eeskuju on nakkav. Eriti positiivne eeskuju.

Mina usun, et me libiseme sellest halast üle. Vastlakuklitele ju vahukoort jagus?! Minagi tegin erakordselt pika liu. Naine ja lapsed ka. Järelikult on oodata rõõmsameelset aastat. Ja raha pärast ärge muretsege – niipalju, et kõht saaks täis ja tuba soojaks, jätkub ikka. Ja ega meil tegelikult rohkem olegi ju vaja. Elurõõm liigutab mägesid. Eesti peab elama. Mõttekalt. Elama isegi siis, kui selle mõte ei pruugi selguda praegu. Aga ta selgub kunagi ikka. Kindlasti. Seepärast – läheme edasi! God bless you (Jumal õnnistagu teid! – ingl), armas Eesti rahvas! Kainet meelt ja ülevat iseseisvuspäeva! Elagu Eesti!