Janek Mäggi: Ojasoo tükk on tehtud. Saal on välja müüdud. Publik on hiirvaikne. Sellist etendust ei ole Eestis seni keegi korraldada suutnud

Raudpats Tiit Ojasoo vapustav lavastus “Kuidas seletada pilte vägivaldsele teatridirektorile?” on võrdpilt, kuidas neetida kogu Eestimaa eliidirahva meeli viisil, mis paneb Kaur Kenderi häbi pärast punastama.

Reaaluse ja ebareaalsuse Vajuv Vesi on teatri NO99 jaoks koht, kus röövida süütus igaühelt, kes tahab sürrealistlikku teatri etenduses osaline olla ja uputada igaüks, kes julgeb selle kunstilises kõikeületavuses kahelda.

Suure Maalritöö Meister peab käima, nuga käes, mis võib olla plastmassist, kuid tapab ohvri enne, kui see teda puudutada jõuab. Tiit Ojasoo on kihvhambaline Dracula, kelle lõugade avanemine sunnib minestama isegi Savisaare ning kõik tema lähimad jüngrid.

Ojasoo suudlus reedab rohkem kui Juuda oma. Juudas kahetses, Ojasoo piltlikustab, et keegi peale tema kahetseda ei suuda. Ei suuda mängida, lavastada, näidelda. Ei suuda mitte midagi sellist, mida Ojasoo suudab. Tema hingeline alastus on siiram kui Hendrik Kalmeti keskpäraselt tavaline meesakt soopõhise suunitlusega ajakirja täisleheküljel.

Tükk on tehtud. Saal on välja müüdud. Mõju on nagu reklaamil “Pissi duši all” – hiirvaikne publik kuuleb, kuidas rotid igas põrandapraos omale sissepääsuks suuremat auku närivad. Naised ei julge isegi karjuda, rääkimata toolile püsti kargamisest. Kuni rotid neile hambad säärde löövad.

Tiit süütab küünla, valib publiku hulgast välja valges kleidis puhta noore tütarlapse ja ütleb: “Sina varastasid redise!” Tüdruk väriseb. “Sa tead, mis karistus keskaegses Jaapanis sellele järgnes?” Tüdruk kukub kokku. “Me keedame su ära. Õlis. Aga mitte ainult sind, vaid ka sinu perekonna. Aga mitte ainult sinu perekonna, vaid ka kõik sinu naabrid. Järgneva 300 aasta jooksul ei varasta enam mitte keegi mitte ühtegi redist.”

Ojasoo keetis Eesti ära. Püüdis kinni kõik redisevargad. Ka need, kes ise ei teadnud, et nad on redise varastanud. President andis Ojasoole teenetemärgi õigel ajal ja õige asja eest. Sellist etendust ei ole Eesti seni suutnud korraldada mitte ükski teatritäht. Ott Sepp ja Märt Avandi on käsitöölised. Rene Vilbre võib nutta, palju tahab. Tiidu kõrval on ta amatöör. On aplausi aeg. See olgu ovatsiooniline!