Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Armastust tahaks!"

254
02.10.08, Maaleht, Janek Mäggi: "Armastust tahaks!" Nagu igal hommikul, ligi 15 aastat järjest, saan teada ühtesid ja samu asju. Ei midagi rõõmustavat - enamasti. Kurjus ja hädad on justkui populaarsemad kui headus ja õnn.

Astun pärast kella kaheksat kontoriuksest sisse, panen sülearvuti lauale. Teen tassi korraliku pätikohvi (kohv põhja, kuum vesi peale) ning süvenen ajakirjandusse. Nagu igal hommikul, ligi 15 aastat järjest. Ja saan teada ühtesid ja samu asju.

Keegi varastab. Keegi valetab. Keegi tarvitab narkootikume. Keegi vahendab prostitutsiooni. Keegi sõdib. Selline on massimeedia pilt maailmast, kus me elame. Ei midagi rõõmustavat - enamasti. Kurjus ja hädad on justkui populaarsemad kui headus ja õnn.

Eesti kultuur on selle (meedia)maailma peegel. Ta näitab rasvastes toonides probleeme koolivägivallast, narkootikumidest ja kõigest muust halvast, mille poole me tegelikult ei püüdle. Mida me tahaksime vältida ja unustada. Olematuks muuta.

Ajakirjanduses on viimastel aastatel siiski hakatud mõistma, et meedia missioon on sügavam kui kajastada seda, mis on võimalikult verine, võigas ja ehmatav. Ajakirjandusteoreetik Priit Pullerits mainis ühes loengus, et isegi seks enam ei müü.

Ajakirjandus peab muutma ühiskonda õilsamaks, siiramaks, ausamaks, ilusamaks. Vahel küll arstina, kes vähkkasvaja eemaldab. Kuid sageli hoopiski hingehoidjana, kes õpetab asjadesse meie ümber õigesti suhtuma ja - nii imelik kui see ka pole - õigesti elama. Sest kõige raskem kunst siin elus ongi elamine.

Publik ei oota šokki, vaid hingehoidu
Kultuuri roll on minu meelest midagi sarnast. Mulle ei meeldi lugeda raamatuid (mõned sellised pidin kooli ja ülikooli ajal siiski kohustuslikus korras läbi lugema), mis mind masendavad. Mis mõjuvad nagu kehvad õudusfilmid - õudne ei ole, aga vastik on vaadata. Vahel ka piinlik.

Kinos käia mulle meeldib, kui on midagi head. Vahel satub ETVsse mõni reklaamivaba film, mis liigutab. Näiteks eelmisel nädalal sakslaste Paljajalu".

Meil Eestis ei kuku sellised teosed veel välja. Sest me ei mõista, et tegelikult ei vaja auditoorium šokki, vaid kõige lihtsamat hingehoidu. Et keegi räägiks ära oma loo, kuid mitte läbi kommertsprisma, vaid nii, nagu ta seda tegelikult tunneb. Siis hakkavad inimesed saalis naerma ja/või nutma. Olgu rõõmus või kurb, kuid olgu lootustandev!

Avaliku arvamuse kujunemisel probleemidesse ja suhtumistesse on ajakirjandusel ning kultuuril (teatril, kinol, kirjandusel jne) meeletu roll. Kui kõik Hollywoodi staarid omal ajal tubakafirmade õhutusel (ja rahapakkide saamahimus) suitsu kiskusid, muutus see neid jäljendavas ühiskonnas iseenesestmõistetavaks harrastuseks.

Kui nüüd Eesti tipplauljad ja -näitlejad räägivad, et loomulikult olen ma kanepit proovinud ja mõni mitu korda, siis pole imestada, et nad loovad mitte ainult teatri- või rokikultuuri, vaid ka mõjutavad noorte tarbimisharjumusi.

Lootuse kadumine röövib ka elu
Muidugi, igaüks võib elada, nagu ise tahab. Ja rääkida, mida sülg suhu toob. Kiidelda, kui lahe see on. Kuni see päris kriminaalseks ei lähe. Täiskasvanud suudavad ju ise otsustada, mida nad teevad ja mida mitte. Iga rämps kõigile külge ei hakka.

Kuid kui mina olin poisike, ei aidanud vanemate manitsus piisavalt. Ikkagi sai sõpradega tehtud asju, mida suurena lolluseks pean. Ei midagi erilist, aga jama siiski. Paljud asjad jäid aga tegemata, sest propaganda mõjutas - Nõukogude ajal pääses päris saasta avalikku ruumi vähem, täpsemalt öeldes oli saast teistsugune (poliitiline).

Mulle tundub, et Eesti kulutuuris võiks olla rohkem õilsust. Teoseid, mis õpetavad väärtusi ja näitavad, miks need head on. Ühiskond, mis väärtustab ausust, on kindlasti ausam kui ühiskond, mis seda ei väärtusta. Ühiskonnas, mis väärtustab teineteisemõistmist, on rohkem armastust. Sõbraarmastust, vennaarmastust, mehe-naise armastust. Probleeme võib ju lahata ja arutada, kellel on õigus, kuid kuhu see viib? Ja mida see annab?

Kõige rohkem viivadki elu edasi need filmid-raamatud-lavastused-jne, mis lõpevad hästi. Kui me inimestelt lootuse ära võtame, võtame paljudelt ära ka nende elu. Sest isegi kui elu ei ole selline nagu teos, on meil vähemalt positiivne eeskuju, et elu saab paremaks minna. Ja kui me usume sellesse, siis lähebki. Armastus aitab rohkem kui vägivald.

"