Janek Mäggi: organisatsioon on nagu inimorganism, kui pea oma rolli ei täida, siis eluke kaua ei kesta

Ministrist luuletaja, suhtekorraldajast kabetaja, alatine arvaja – TULI värske liikme Powerhouse’i juhi Janek Mäggi kirjeldamiseks leiab rohkelt sõnu. Intervjuus räägime sellest, kuidas sõnu enda hüveks kasutada. Samuti peatume lobistamisel, Nursipalul, headel juhtidel ja teistel olulistel teemadel.

Sa oled pikalt selles valdkonnas tegutsenud. On sul soovitusi, kuidas saaks Eesti ettevõtted end paremini kommunikeerida?

Kõige olulisem on, et ettevõtted oleksid hästi juhitud. Ausalt. Läbipaistvalt. Mõistlikult. Kommunikatsioon tuleb siis, kui otsused – olgu need head või halvad – on juba tehtud.

Minu filosoofia on, et probleem ei alga kommunikatsioonist. Probleem on kas ebaõnnestunud või sootuks halvad otsused. Kui organisatsioonis on midagi halvasti, hakkab see välja paistma.

Siis alles hakkad mõtlema, mida ma avalikult ütlen või teen. Enamike ettevõtete jaoks see probleem pole. Tuleb loomulikult ja normaalselt käituda ning proovida mitte ülearu ärritada.

Mõnikord on vaja käredamat häält. Kui tunned, et sinu huvidest traktori või teerulliga üle sõidetakse, siis sa ei tohi sellega leppida. Seetõttu peame vahel büroona konfliktide leevendamise asemel neid hoopis paisutama. Mõnikord tuleb neid lausa esile kutsuda. See tähendab, et konflikt on kuskil juba olemas ning meie näitame, kui sügav või terav see on.

Otsustajad ei saa tihti ühe telefonikõne peale aru, et meie kliendil võivad olla täitsa mõistlikud argumendid. Klassikalises lobitegevuses – mis on info edastamine otsustajatele – tuleb sageli kaasata ajakirjandust. Tuleb avalikult selgitada, miks nii ei tohi teha ning sageli aitab avalikkus otsustajal otsust langetada.

Praegu on väga päevakajaline Nursipalu, aga kui mina aasta aega riigihalduse ministrina töötasin, oli teemaks tselluloositehase rajamine. Ma ütleks, et avalikkuse surve oli see, mis sundis valitsust lõpuks otsustama, et eriplaneeringut ei algatata.

Nursipalus on samuti kohalike survet tunda, aga seal ei paista sellist tulemust tulevat. On asi selles, et Võrumaal on lihtsalt vähem inimesi ja nad ei jaksa nii kõva häält teha?

Ma ei taha öelda, mis on õige või vale, selles ei ole praegu küsimus. Kui räägime kommunikatsioonist, siis arvan, et Nursipalus on kaks suurt tegurit.

Jah, seal ei ole kriitilist massi ehk surve on liiga väike. Teiseks, poliitiline foon on valitsuse poolel. Sõda käib ja on lihtne selgitada, et kui me piisavalt harjutada ei saa, siis kannatame palju rohkem, kui midagi juhtub.

Kõik sellised olukorrad on kommunikatsioonijuhtimise küsimus. Ma ei mõtle siin mõne osava suhtekorraldaja tegemisi, vaid enamasti juhib kommunikatsiooni võtmeisik. Valitsuse kommunikatsiooni juhib vaieldamatult peaminister. Kõike, mida ta ütleb, tsiteeritakse ning käsitletakse kui valitsuse seisukohta.

Kommunikatsioon on juhi tähtis oskus. Me ei kujutaks ette, et juht oleks täiesti umbkeelne. Ta peab keelt valdama ja võib-olla see kõlab natuke kriitiliselt, aga arvan, et avaliku kõne kvaliteet on väga alahinnatud.

Pean silmas seda, et raadios on väga palju selliseid inimesi, kes räägivad, kuid sa ei saa aru, mida nad öelda tahavad. Või nad räägivad juttu ilma ühegi originaalse mõtteta. Kõik võivad ajalehtedest seda või teist lugeda, aga avaliku kõne mõte on see, et sul on mingi sõnum.

Sa tahad midagi öelda. Sa tahad midagi muuta. Sa tahad, et inimesed hakkaksid mõtlema nii nagu sina tahad, et nad mõtleksid. Sa tahad, et nad teeksid seda, mida sina tahad, et nad teeksid. See on avaliku kõne mõte.

Oleme väga kriitilised, kui lauljad laulavad mööda või mustalt, aga mõni läheb kõnepulti ja räägib sellist juttu, et mitte midagi ei saa aru, mida ta öelda tahab. Kõne on justkui eesti keeles. Tegemist on justkui jutuga. Seal on justkui laused… Ma ei tea, võib-olla keegi suudab sealt ka mingi mõtte välja lugeda.

See on muidugi põnev mõte, et peaminister on riigi kommunikatsioonijuht.

Loomulikult. President teeb samuti seda tööd. Riigi tippjuhtide päevad koosnevad koosolekutest, kus nad peavad mõjusad olema ning avalikest kõnedest, olgu need siis kas kirjalikud või suulised. Midagi muud nagu ei olegi.

Nende inimeste tegevuse mõte on viia kindlad sõnumid kindlate sihtrühmadeni. Kohati peavad nad ka ise suutma sõnumeid luua. Mida on vaja riigis teha ning mis oleks mõistlik? Päris tihti peavad nad edastama kollektiivselt kokkulepitud sõnumeid.

Sa mainisid juhi ühe oskusena kommunikatsiooni. Oled kindlasti igasuguseid juhte näinud. Mis oskused juhil olema peavad?

Oskuste kõrval on kõige tähtsam omadus see, et inimesed koonduksid sinu selja taha. See on võtmeküsimus. On väga palju toredaid inimesi, kelle taha inimesed ei koondu. Kas koonduma paneb karisma, mingi isiklik veetlus või teistest suurem tarkus? Sa pead olema sellisest materjalist, et inimesed sinu taha koonduksid. See on kindel geneetiline materjal.

Seda vist ei saa õppida ka?

Ei saa. Tehisaru meil on, võib-olla tulevikus on ka tehisgeenid, aga me ei ole veel nii kaugele jõudnud. Teine erakordselt tähtis asi on see, et juht peab mõistma, miks me midagi teeme ning miks ja kellel ettevõtet või organisatsiooni vaja on?

Isiklikult arvan, et juht peaks valdama ka protsessi. Kui oled ajalehes peatoimetaja, siis see ei tähenda, et oskad vaid lugu kirjutada, vaid sa pead mõistma, kust lugu tuleb, kuidas see tekib ning mis selle haaravaks teeb.

Organisatsioon on täpselt timmitud asi. See on nagu inimorganism. Igaühel on oma roll. Kui pea ei suuda oma rolli täita, siis suure tõenäosusega eluke kaua ei kesta.

Mis veel? Euroopas viidi umbes 10 aastat tagasi läbi üks uuring, kus üritati välja selgitada, mis erinevaid ettevõtjaid ühendab. Valimis oli 500 inimest, erineva vanuse ja haridusega, erinevast soost ja rassist. Lõpuks jõuti tulemuseni, et ainult üks isikuomadus oli olemas üle pooltel inimestel – töökus. Laiendame selle pühendumuseks ja kirglikkuseks.

Avalikust kõnest rääkides… Sina jutustad praegu väga rahulikult ja veenvalt. Tundub nagu kaasasündinud omadus, kui sa pole just sellega väga palju vaeva näinud. Pähe torkas küsimus, kas sa teadsid juba lapsena, et sinust saab suhtekorraldaja? Siis olid muidugi veidi teised ametid ja nimetused.

Ei ole väga palju vaeva näinud.

Lapsena tahtsin saada loomaarstiks. See oli mu unistus ning mul on see teise klassi kirjand, kus seda kirjutasin, siiani alles. Olen vasikaid vastu võtnud ja lehma oskan siiamaani lüpsta, nii et kui vaja on, saan hakkama.

Suhtekorraldus tekkis minu ellu nii, et tahtsin väga ajakirjanikuks saada. Kirjutasin siis luuletusi ning aeg-ajalt kirjutan siiani. Proovisin Tartu ülikoooli sisse saada, aga ei saanud. Jäin napilt ukse taha, sest mu hinded polnud piisavalt head.

Nägin katsetel silti, et kes sisse ei saa, tulgu Äripäeva tööle! Kasutasin võimaluse ära ja astusin Tartu kontorist sisse. Seal oli Hannes Tamme, kes saatis mind Igor Rõtovi juurde. Igor ütles, et laud on siin ja käi korralikult riides. Aasta oli siis 1994.

Veidi hiljem tekkis Eestis esimene suhtekorraldusfirmade buum, kõik toimetajad läksid suhtekorralduse ja panid kamba peale oma bürood püsti. Mulle tundus see samuti hea mõte, aga sattusin hoopis neljaks aastaks Ühispanga asepresidendiks. Peen ametinimetus! Kui töö erinevatel põhjustel lõppes, sain sealt toreda lahkumiskompensatsiooni, mis andis mulle nii palju enesekindlust, et julgesin teha oma büroo.

Mulle tundub, et oled tavainimese vaatevinklist üks tuntumaid PR-tegelasi. Võtad meedias igasugustel teemadel sõna ja kirjutad palju arvamuslugusid. Kas see on armastus ajakirjanduse vastu või pigem teadlik otsus, et teed PR-i ja pead kogu aeg pildis olema?

Mulle see “pildis olema” väljend üldse ei meeldi. See on väga tugevalt juurdunud toorlaen. Ma ei defineeriks oma tegevust üldse nii. Kui ma ajakirjandusest ära tulin, siis küsiti päris palju kommentaare. Sealt need artiklid hakkasid sündima.

Kui keegi küsib, ma alati kirjutan. Üliharva keeldun. Omal initsiatiivil olen viimase 25 aasta jooksul kirjutanud vaid üksikud lood. Tavaliselt küsitakse kas Delfist, Postimehest, Äripäevast, Eesti Kirikust, ERRist või kust iganes ning antakse teema ette.

Küllap on sul ses suhtes õigus, et ajakirjanduse armastus ei ole mul üle läinud. Kui ma peaksin ütlema, mis on mu esimene eriala, siis see on ikkagi ajakirjandus, kuigi ma pole seal ammu töötanud. Teistpidi töötan seal kogu aeg. Hingelt olen ajakirjanik. See on laagerdunud minu elu osaks.

Su arvamuslugudest võib leida üsna reljeefseid ütlemisi. Kas oled seetõttu ka mõne kliendi kaotanud?

(Vaikus – toim.). Tead, väga ei tule ette. Kui kirjutan satiirilise või iroonilise teksti, siis mõned ärrituvad küll. Meenub legendaarne näide, et kunagi sai Partnerkaardiga 5% soodustust ka Selveritest. Kui nad selle ära kaotasid, kirjutasin Postimehe palvel ühe arvamusloo, mis oli väga terav.

Üks Kaubamaja omanikest helistas mulle ja ütles, et “Janek, tule ja tee nüüd see asi korda” (naerab – toim.). Saime pikkadeks aastateks toreda kliendi. Teenindasime omal ajal kogu nende gruppi. Kõlab uskumatult, aga enamasti saame niimoodi hoopis tööd.

Päris ainulaadne viis, kuidas uusi kliente saada.

Ma ei ütleks, et on ainulaadne.

Ise tõstad teema avalikult üles ja siis hakkad lahendama.

Jah, aga vaata teistpidi. Kui keegi sulle ausalt ütleb, mis su diagnoos, siis sa võid lõpuks aru saada, et tegelikult mul ongi halvasti, mul ongi vaja uusi sokke ja võiks lipsu ka ette panna.

Iga kord, kui midagi kriitilist kirjutan, usun sellesse 100%. Jah, mõnikord tuleb pärast avaldamist uut informatsiooni või selgub, et ma ei olnud piisavalt informeeritud.

Kuulus kirjanik Umberto Eco ütles, et tekst on alati targem kui autor. Sellele on väga lihtne selgitus. Minul kui autoril on ainult oma mõtted. Sinul lugejana on nii minu kui ka oma mõtted. Kõik tekstid räägivad erinevatele inimestele erinevaid asju. Võimatu on teksti avalikult nii esitada, et kõik saalis oleks lõpuni armunud ja ütleksid, et “oi kui hästi sa rääkisid!”. Tegelikult osad tahaksid sulle noa selga lüüa.

Mind on mõnikord süüdistatud täiesti alusetult selles, et mul on lugu kirjutades see või teine tagamõte või et esindan kliendi huvisid. Ma pole seda kunagi teinud. Kui oma nime alt tekste kirjutan, siis kirjutamise hetkel usun seda, mida kirjutan.

Inimesed näevad tagamõtteid võib-olla seepärast, et sind teatakse kui lobisti. Leidsin ühe Eesti Ekspressi pealkirja, kus sind kutsuti esilobistiks. Oled selle väitega nõus?

Mis on lobi? Lobi on huvikaitse. Keegi kaitseb kellegi huvisid. On päris kummaline, et kui keegi on lobist, siis temast peaks suure kaarega mööda käima. Samal ajal see inimene, kelle huvide eest lobistatakse, on ühiskonnas lugupeetud inimene.

Ma arvan, et huvide kaitsmine on auamet! On väga auväärne olla lobist, sest sa ei seisa ainult enda, vaid ka teiste huvide eest.

Kes on Eesti esilobist? Eestis on umbes 10-15 inimest, kes teevad ära suurema osa lobitööst. Neid pole palju. Igas suuremas büroos kaks-kolm inimest.

Lobistamisele on rebrändingut vaja! See sõna kõlab halvasti ning ei ole just eriti hea mainega.

Tõsi. Sõnal on rahvusvaheliselt halb maine ning see on ka Eestisse kandunud. Mulle meeldib huvikaitse sõna. See on eestikeelne ning on võimalik aru saada, mida mõeldakse ja mis on sisu.

Huvikaitse ei tähenda, et üritad kedagi veenda, et ta teeks ühe või teise otsuse. Eestis tähendab huvikaitse tegevus enamasti seda, et sa informeerid otsustajaid võimalikult põhjalikult nende inimeste või ettevõtete või organisatsioonide huvidest, kelle huve sa esindad.

Räägime Powerhouse’ist ka. Kuidas läheb?

Kõige lihtsam oleks öelda, et stabiilselt ja innukalt. Tahame kasvada. Oleme 23 aastat turul olnud ning see on päris pikk aeg. Oleme näinud erinevaid kriise. 2008. aasta kriisis saime päris kõvasti räsida, käibelangus oli siis võib-olla 30-40%.

Koroona ajal tegime aga mitu aastat järjest rekordi. Kriisis sõltub palju sellest, millisesse valdkonda see tuleb ning milline on meie kliendiportfell. Kui oleksime koroona ajal teenindanud hotelle või turismimajanduse ettevõtteid, siis oleks meil võinud minna hoopis vastupidi.

Kriis teeb siis elu põnevamaks? Tundus, et sul oli väike sära silmis, kui rääkisid.

(Muigab – toim.). Kui nüüd päris aus olla, siis meie põhileib on kriisid, probleemid, vastuolud ning kõik keerulised ajad. Büroosse satub harva klient, kellel on kõik hästi. Enamasti tal midagi valutab ja olen kujundlikult rääkinud, et oleme nagu erakorralise meditsiini osakond. Mõnikord saabuvad väga kriitilises seisus kliendid. Meie ülesanne on nad terveks ravida või vähemalt haavad kinni siduda, et paranemine saaks alata.

Miks TULI-ga liitusite?

Oleme natuke liiga omapäi tegutsenud. Omal ajal suhtekorraldajate liiduga (praegune kommunikatsioonijuhtide liit – toim.) veidi sõbrutsesime, aga ei näinud seal suurt kasu. Võib-olla nüüd on olukord teine.

TULI-ga oli selline vahva lugu, et proovisime Joel Volkoviga (Tanki partner – toim.) üht kliendi vajadust lahendada ning Joel tõstatas, et me polegi liikmed. Mul tekkis kohe mõte, et tegelikult oleks vaja erialast sotsiaalset võrgustikku, kuhu aktiivsemalt sukelduda ning ideid vahetada. Tahaks inimlikku suhtlust.

Soovime turul veel 25 aastat olla. Meil on pikk perspektiiv ning kui sul on pikk perspektiiv, siis valdkonna inimestega suhtlemine on igati kasulik. Tahame kasvada ja areneda.