Marko Pomerants: milleks valitsusele lehmalüps, kui on ralli?

ealkiri võib olla segadusse ajav, aga tegelikult ei ole. Möödunud neljapäeval toimus ühel päeval kaks pressikonverentsi, kus esinejad olid peaaegu samad. Ühel, valitsuse tavapärsel neljapäevasel pressikonverentsil, esitasid ajakirjanikud küsimusi selle kohta, kes lehmad lüpsab, ja teisel anti teada, et Eesti Vabariigi Valitsus tervitab rõõmuga autoralli WRC etapi korraldamist Eestis. Rahandusminister andis ühel teada, et hooajatöölised hakkaku kohvreid pakkima, teisel öeldi, et hooajatöölistest rallimehed on Eestisse teretulnud.

Ma ei vaena rallit. Olen koos kälimehega tema abieluvoodis teleka ees vedelenud ja jälginud Ott Tänaku maailmameistriks tulekut. Vägev emotsioon. Mina toetan nii rallimeeste kui ka ukrainlastest lüpsjate tulekut. Teisest rahvusest lüpsjad tulgu ka. Olen kuulnud, et üks Ungarist pärit egiptlasest lüpsja on meie poole teel.

Lehmapidamise vaenamist ma aga ei salli ega mõista. Võib olla linnainimesed saavad sellest, mida kujutab endast ralliauto, aru paremini aru kui sellest, kes on lehm ja mida temaga peale hakata. Kuigi ralliauto on kindlalt keeruline kõrgtehnoloogiline veovanker.

Niisiis, milleks lehm
6. juulil koguneb riigikogu erakorraliselt, et põllumajanduses vajava mineva tööjõu päritolu küsimusi lahata. Püüan lehma ja tema pidamise olemust ja põhjendatust selgitada.

Lehm on veis, kelle antavat piima on inimene õppinud erinevateks toiduaineteks muutma. Piima toiduks tarvitamise juured pärinevad kindlasti juba ajast 6000-8000 aastat e kr. Karjakasvatuse algus Eestiski ulatub tagasi kiviaega. Muinasajal joodi leiva kõrvale hapupiima vee ja rukkijahuga. Ma olen peaegu kõigesööja, aga see kombinatsioon tahaks harjutamist.

Kuigi ürgveiseid kodustati juba 8000 aastat tagasi, jõuti meie aladel arvestatava karjakasvatuseni alles pärast sõdu 18.–19. sajandil. Tõsi, Tallinna raeraamatust on teada, et juba 1433. aastal kasutati võid naturaaltasu maksevahendina ja Saaremaal tehti 1569. aastal juustu. Veisekasvatus hoogustus aga tänu mõisate viinaköökidele, sest just piirituse ajamisest üle jäänud toitev loomasööt – praak – pani härjad kasvama ja lehmad lüpsma. Need on hooned olid lähestikku nagu näiteks Palmse mõisas näha võib. Mina olen sellega isegi kokku puutunud, kuna eelmise sajandi seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel oli Eestis piirituse tootmine jäänud vaid Virumaale. Mul on lehmaluta jõudnud praaga lõhn täitsa meeles.

See, et Anu Saagim on piimas kümmelnud, on eesti piimanduse kohta teadaolev oluline ajalooline fakt 24. septembrist 2009. Aga juba 19. sajandi keskpaigast on teateid kaunitest mõisapreilidest, kelle kohta rääkis rahvas, et nad kümblevad piimas ning söövad ainult koort ja võid. Mine sa tea!

1878. aasta tõi aga pöörde kogu maailma piimandusse, kui Rootsi insener Gustav De Laval leiutas koorelahutaja. DeLavali ettevõte on jõudnud tänaseks lüpsirobotite tootmiseni.

Koorele ja võile lisandus keefir, piimasuhkru ja kondentspiima tootmine. Piimapulbergi on üle saja aasta vana. Kohukesed, jäätis, mida kõike veel saab piimast toota.

Eestis on olnud kõige rohkem üle 480 000 lehma ja nad on kõik saadud ära lüpsta. Aeg oli teine ja tööjõusse suhtumine ka. Praeguseks on lüpsikarja suurus 85 tuhande lehma ringi.

Piima kättesaamine on sama keerukas kui rallis tippkiiruse saavutamine
Lehmast suudetakse tänapäeval keskmise piimatoodanguna aastas üle üheksa tonni piima saada, üksikutelt rekordlehmadelt üle 20 tonni aastas. Tegelikult toodavad lehmad selle enam kui kolmesaja päevaga. See saavutatakse teaduse, kogemuse, tehnoloogia koostöös.

Selge on see, et vaid väike osa sellest piimakogusest on võimalik realiseerida joogipiimana. Ülejäänu tuleb väärindada teisteks toodeteks. Piimatooted moodustavad Eesti toiduainete tööstuse mahust veerandi. See tähendab eksporti ja raha.

Väljakutseid täis majanduses otsivad piimatootjad mooduseid, et tõsta enda sissetulekud ning konkurentsivõimet. Üheks võimaluseks selle eesmärgi saavutamiseks võib pidada suuremat lüpsmise sagedust, et parandada piimatootmise tootlikkust ja seega suurendada kasumit. Seega, kahe asemel kolm korda. Tõstetud tootlikus nõuab siiski lisakulusid, millest põhilisemad on täiendavad tööjõukulud ja lisasöödakulud.

Tõsi, lüpsiroboteid on peetud lahenduseks, aga probleemivaba pole seegi. Näiteks ei sobi nad kõikidele tõugudele ja suurtesse farmidesse. Ühe looma kohta tehtavate kulutuste ja üldiste majandamiskulude poolest on lüpsiplats robotist odavam.

Igatahes tuleb poliitikutel põllumehe suunal teha nägu rõõmsamaks ja näidata üles osavõtlikkust, sest meil on maailma tipptasemel piimakari, sobiv kliima piimakarja pidamiseks, oleme investeerinud ja suudame täita ELi poolt kehtestatud nõuded: müüdud toorpiimast kuulub 99,7% eliit- või kõrgemasse klassi. Peale selle on meil kõrge efektiivsus võrrelduna piirkonna teiste riikidega, aga meil on tarvis abikäsi väljaspoolt Eestit.

Eestil on piimandustrateegia selle aasta lõpuni. Strateegia visiooni kohaselt on Eesti jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline piimandus orienteeritud turu nõudlusele vastavate kõrge lisandväärtusega piimatoodete tootmisele (sh kasvaval määral mahetooted) ning ekspordile, tuginedes vertikaalsele ja horisontaalsele koostööle.

Kuigi kõlab kohmakalt, siis mõelgem sellele vertikaalsele koostööle!

Muidugi on meil maailmaklassist rallisõitjad, aga juustu söövad ja lastele kohukesi ostavad nemadki ning visooniks peaks olema: Ott Tänak ja Martin Järveoja maailmameistriteks ka 2020.