Janek Mäggi: Mina usun jõuluvana

Küsimus ei ole ainult selles, kas me usume või ei usu. Küsimus on selles, kas me hindame traditsioone ja väärtusi või mitte. On asju, mille puhul tuleb tõesti öelda: kõik teevad nii, aga mina nii ei tee. Suitsetamine näiteks vms pahe. Kuid on asju, mida tuleb teha koos teistega, sest neis tegevustes on ajalugu, mälestused, armastus.

Mõned asjad on elus toredad just seepärast, et neid saab kogeda jälle ja jälle. 1980ndate aastate alguses käisime vanematega alati jõulude ajal kirikus. Kirik oli ka siis rahvast täis. Tavaliselt seisime püsti. Väikesele poisile oli see muljetavaldav. Suured ehitud kuused. Kirikuõpetaja madal hääl. Suur salapära.

Igal aastal käsime erinevas kirikus. Mäletan, kuidas ükskord Toomkirikus andis keegi tädi korjanduskarpi 10 rubla. See oli väga suur raha. Selle tädi nägu on mul meeles siiani, kuigi 30 aastat on mööda läinud. Meie panime ka raha – alati. Ema ei unustanud seda kunagi.
Nüüd on jõulude ajal kirikusse pääsemine veelgi raskem. Paar aastat tagasi perega Tartus Pauluse kiriku jõuluteenistusele me igatahes uksest sisse ei pääsenud. Viisime surnuaiale küünlad ära ja vaatasime teenistust televiisorist. Kuid iga kord, kui on jõulud, on selline tunne, et kirik käib jõulude juurde. Ja orel. Minu jõulude juurde.

Kuigi ma ise käin kirikus palju tihemini kui korra aastas, ei mõista ma neid inimesi sugugi hukka, kes ainult jõulude ajal pühakotta satuvad. Mul on hea meel, et nad tulevad – isegi kui ma ise selle pärast kirikusse ei mahu. Ma ei mõtle, et nad tulevad kombe pärast. Ja kui tulevadki, siis on mul ikkagi hea meel. Sest mul on endal selline komme, mis äratab sooje tundeid aegadest, mis on olnud ja mis enam kunagi tagasi ei tule.
Ka teine usk on mul kindel: jõuluvana on päriselt olemas! Mulle meeldib, et jõuluvana tuleb, toob paki ja küsib salmi. Mulle meeldib ka see, et kui salmi ei tea, siis õige jõuluvana niisama pakki kätte ei anna!

Mis jõululuuletus see on, mida igal aastal igas peres loetakse, nt: “Jõuluvana, punanina, hüppas üle laualina” vms. Sellised keskealised pakisaajad tuleks nurka panna – näitavad lastele väga halba eeskuju – pealiskaudset ellusuhtumist ning ükskõiksust nii jõuluvanasse kui ka teistesse pakisaajatesse! Marss luuletust õppima, tahaks öelda!

Küsimus ei ole ainult selles, kas me usume või ei usu. Küsimus on selles, kas me hindame traditsioone ja väärtusi või mitte. On asju, mille puhul tuleb tõesti öelda: kõik teevad nii, aga mina nii ei tee. Suitsetamine näiteks vms pahe. Kuid on asju, mida tuleb teha koos teistega, sest neis tegevustes on ajalugu, mälestused, armastus.

Poisid on mul on 10 ja 11, aga sokk on iga päev akna peal. Sest neil on 5aastane õde, kelle jaoks päkapikud on väga tähtsad. Päkapikke ei sea meie peres keegi mitte kunagi kahtluse alla. Nad on väga oodatud külalised.

Ma loodan väga, et kui 30 aastat mööda läheb, on see usk neis säilinud. Et nad võtavad oma lapsed käekõrvale ja lähevad kirikusse. Laulavad samu laule, mida mina ema ja isaga laululehelt kaasa jorisesin ja mõtlevad, et miks see tädi sinna korjanduskarpi nii palju raha pani! Ja kui koju lähevad, siis avastavad, et päkapikud on ka nende sussi sisse midagi toonud. Sest minu sussi sisse toovad nad ikka. Nad vist pole märganud, et ma olen juba päris suur poiss. Ja see, et ma pole kasvamisega “vahele jäänud”, on minu meelest jube kihvt!