Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Mitme kuu eest sa raha said?"

188
21.01.08, SL Õhtuleht, Janek Mäggi: "Mitme kuu eest sa raha said?" Praegune töölepinguseadus kaitseb eelkõige laisku, loodreid ja rumalaid.

Tööle saamine ja töölt vallandamine on nagu abiellumine ja lahutamine. Ühest küljest tahaksime (või tahtsime) armuda nooblisse printsi või printsessi ning leida tema vastuarmastust.

Päeva lõpuks rahuldume aga ikkagi sellega, mida saatus meile kätte on mänginud ja imestame, miks üle poole Eesti abieludest lahutatakse. Siiski, mingi säde pidi ju vähemalt alguses ikkagi olema? Küllap oligi.

Armastust on paberi- ja seaduspügalaga raske luua – seda kas on või ei ole. Töötajad, kes kogu aeg käivad ja nõuavad midagi, ei ole tööandjate juures soosingus. Väga sassis suhteid on sedavõrd keerukas lahendada, et enamasti on lihtsam alustada valge lehe ja uue inimesega.

Need, kes pingutavad, saavad pigem suuremat kui väiksemat tasu. Suhtumine töösse peab olema selline, nagu armastatud kaasasse – siis on vastuarmastus lihtne tekkima. Kirg kestab, kui see on vastastikune. Kui ei ole, läheb kiretu pool niikuinii uutele radadele. Vägisi armastama ei pane.

Mulle aitab, lähen minema

Pole mõtet töötada ühegi tööandja juures, kui seda tuleb teha hammaste kiristamise saatel. Ükski tööandja ei suuda ei juriidiliselt ega ka rahaga kuigi kaua inimest enda küljes kinni hoida, kui pole emotsionaalseid väärtusi – meil on koos tore olla ja elu läheb üheskoos edasi.

Tööleping ongi igand ja seda mitte niipalju tööandja, vaid töövõtja poole pealt. Mul on sõber, kes töötas 7 aastat ühes firmas. Ring sai täis, ja eelmisel aastal töötas ta kokku 5 eri firmas, viimasesse on paariks kuuks pidama jäänud. Katseaeg kestab.

Uue töökoha leidmine ei olegi nii lihtne – mitte sellepärast, et tööandjale ei sobi, vaid seepärast, et töötajale ei sobi. Töötaja tunneb, kui temast piisavalt ei hoolita, siis ta läheb ära. (Need, kes muidugi kogu aeg lubavad ära minna, ei lähe tavaliselt kunagi kuhugi. Läheb see, keda kõik armastavad.) Sest keegi teine vajab teda võib-olla rohkem. Ja pakub talle turvatunnet ja lähedust.

Naiste ja meestega on lugu muidugi keerulisem. Kui suhe on loodud, ei saa sellesse kergekäeliselt suhtuda. Minu tutvusringkonna 30aastased naised, kes on mingil põhjusel üksi jäänud, peavad kõvasti pingutama, et meest leida. Ühtegi vaba 30aastast meest minu tutvusringkonnas aga pole, kui mõni arusaadavatel põhjustel erand välja arvata.

Seksikaid naisi jagub

Turu tasakaal on selles vallas paigast ära. Mehi ei ole. (Võrdle: töömehi ei ole!). Res Publica kunagi lubas rohkem seksikaid mehi, aga pole neid kuskil. (Töömehi samuti mitte.) Tüdrukud on kurvad ja pettunud. Tahaks aidata, aga kuidas? Normaalsed mehed on ju kõik abielus.

Tööjõuturul on trend aga muutumas. Inimesed võivad jääda ukse taha ja neil on hirm. Tööandja pikalt saatmine ei ole sugugi tark tegu, enam mitte. Veel eelmisel suvel rääkis tuttav ehitaja, et töömehed jätsid teenitud palga välja võtmata, et saaks päevapealt Soome tööle minna. Nüüd on nii, et kuigi ülemus on rumal (? la mees petab-peksab), tuleb ära kannatada (muidu on tee kuuse alla või pole enam sedagi).

Senine töölepinguseadus, mis näeb ette sõltuvalt töötatud ajast mitme-mitmekuulise palga maksmist koondamise puhul, hoiab ebavajalikke inimesi organisatsiooni küljes kinni. Kes see rumal ikka ise ära läheb (kuigi sellised inimesed teavad, et kõik tema lahkumist ootavad) –, raha pole tark ära visata.

Rahast pole kunagi kahju

Enamasti on vallandamisel-koondamisel inimene õnnetu ja ülemus õnnetu – tal pole sageli rahast kahju, vaid tal on vastik inimesele teatada, et ta ei sobi. Sest kui inimene ise ära läheb, on ju uus väljakutse, ja organisatsioon paha – kui vallandatakse, siis on vastupidi.

Kõik lahkuvad inimesed saadetakse organisatsioonist viisakalt teele – kadunukesest ju halba ei räägita –, oli ta siis milline tõbras tahes. Hiljem julgevad vaid sõbrad küsida – mitu kuud sa said?

Töövõtja seisukohalt loomulikult seadust lahjendada ei tohiks. Samas kaitseb praegune seadus eelkõige laisku, loodreid ja rumalaid. Sest häid inimesi ei taha ükski tööandja ära lasta, ta ei julge sellest mõeldagi.

Paraku-paraku on laiskade, loodrite ja rumalate nuumamine heade inimeste õlul. Ning turvatunnet loob priske koondamishüvitis kah ainult neile, kelle tool kõigub.

Sest head inimesed ei saa seda hüvitist iialgi – nad lähevad ise edasi, kuigi eelmine tööandja neid jääma mangub. Seega – vana seadus on samuti sant – uus ei tohiks tulla sandim.