Janek Mäggi: Halloo, Eesti. Maga välja

Ma ei taha Eesti riigilt midagi. Ma töötan. Kogu aeg. Mind kannustab nälg. Midagi saavutada. Kuhugi jõuda. Iga päev.

Kui sügavat nõutust tekitab püüdlikus Eesti Vabariigi kodanikus uudis, et meie majanduskasv oli teises kvartalis 0,6%? Rangelt omavahel öeldes ei peaks meil olema sellest ei sooja ega külma. Peaminister Taavi Rõivas kinnitas, et see on alla ootuste. Kuid mis meie ootused on? Kellele need korda lähevad? Kes on need meie?

300aastane persepektiiv - vähemalt

Õhtustasime tunnustatud advokaadi perega minu juures kodus (magustoidu tegin mina, ülejäänu abikaasa, restoranid jäid rahata) ning imestasime, miks paljud ettevõtete juhid näevad oma eludel ja äridel väga lühikest perspektiivi. Kui ettevõte ei kasva igal aastal mitu korda, on justkui midagi valesti.

Ettevõtjahingega inimestena leidsime, et lääne ühiskonnas on perspektiivi pikkus vähemalt 300 aastat, kui mitte rohkem. Kui tuleb ette aastaid või isegi aastakümneid, kus kasumi asemel vara maht vaatamata järjepidevale tööle väheneb, ei ole midagi katki. Vaja on lihtsalt selget väärtuste hoidmise ja kasvatamise sihti.

Äsja lahkunud Suurbritannia jõukamaid maaomanikke, Westminsteri hertsog Gerald Cavendish Grosvenor vastas kunagi Financial Timesi küsimuse peale, millist nõu annaks ta noortele ettevõtjatele, kes tahaksid temasarnaseks saada: „Hoolitsegu, et neil oleks esivanem, kes oli William Vallutaja väga lähedane sõber.” Grosvenor Groupile kuuluvad kõige kallimad maatükid Londoni kesklinnas, ligi 300 aakrit Mayfairis ja Belgravias, millest suur osa on olnud Grosvenoride perekonna omanduses juba 1677. aastast.

Sain Grosvendori mõttest inspiratsiooni just selles mõttes, et ma pean oma elu elama minimaalselt 300 aastase perspektiiviga – siis saavad minu järeltulijad tema mõttest kinni haarata. Kas Eestis keegi nii mõtleb? Tajutavalt mitte.

Valede eesmärkide või nende puudumise maa

Me müüme maha oma isatalud, sest meil on vaja raha hirmkalli, kuid keskpärase uue korteripugeriku ostmiseks, või on lihtsalt vaja juba tekkinud võlgu maksta; me sõidame Austraaliasse aastaks tšillima, sest me oleme hariduse omandamisest nii väsinud, et vaja on puhkust; me ei taha (noorelt) abielluda, sest me ei ole jõudnud veel proovida piisavalt paljusid poisse ja tüdrukuid; me ei taha teha ülestöötamise tööd, sest käed saavad mustaks ja särk higiseks; me jookseme esimese tööpakkumise peale teise kohta, kui keegi lubab mõned sajad eurod rohkem kui eelmine tööandja.

Ja siis me imestame, et meie sotsiaalne võrgustik on tekkinud valesse kohta, nt Austraaliasse, kuid kasu pole sellest midagi, sest nad on samasugused töötud ettekandjad nagu me isegi; me oleme kurjad nende väheste peale, kes on aastaid palehigis püüdnud midagi luua, ja oleme raevus, et neil tuligi midagi välja; me ei suuda keskenduda ja olla alandlikud, et ära oodata oma tund; me ei suuda oma eesmärke muuta, vaid kordame oma hallitama läinud juttu, mis meid kõik päästab (näiteks NATO ja Euroopa Liit); aga relva me vihkame, armeed samuti – ainult  paduloll läheb kordusõppustele või Kevadtormile. Kui kindral Riho Terras mult selle aasta Kevadtormil küsis, kui kauaks ma tulin, siis vastasin, et kogu ajaks, kaheks nädalaks. Ta oli hämmingus: “Kes su tööd siis teeb?” Halloo, Eesti. Maga välja.

Näljased elavad paremini kui ahned

Meie majanduskasv on parem, kui me väärime. Sest me näeme majanduskasvus võimalust rohkem ümber jagada, tarbida ja laristada valesse kohta (nt palmipuhkused välismaal) ning annetada rikastele seda, mille nad peaksid tegelikult vaestele andma (180 miljonit vanemapalka tuleks jagada iga lapse vahel võrdselt, mitte rikastele susserdajatele eluasemelaenude maksmiseks). Grosvendor oli loomulikult märkimisväärne filantroop. Rikkus on selleks, et seda jagada. Vaesed on alati ahnemad kui rikkad.

Me ei taha ehitada Eestit sekundikski rohkem, kui kestab meie endi piinarikas, emotsionaalselt kurnatud ning kaaskodanike suhtes silmipimestavalt kade elu. Selle suhtumise taga on kümneid portsente majanduskasvu, millel on ilus mõju ja võlu siis, kui me tahame elada kaua. Siin. Eesti Vabariigis. Vastutustundlikult mitte ainult oma perekonna, vaid kogu rahva suhtes.

Mu kolm last teavad, et ma plaanin elada vähemalt 300 aastat, isegi kui ma palju varem suren. Ma ei taha Eesti riigilt midagi. Ühtegi armuandi. Ma töötan. Kogu aeg. Mind kannustab nälg. Midagi saavutada. Kuhugi jõuda. Iga päev. Et minu lapselapselapselapslapsed saaksid öelda, et vanavanavanavanavanaisa hoolitses selle eest, et olla William Vallutaja väga lähedane sõber. Inimene, kellel on õiged eeskujud, muutub ajapikku ise eeskujuks. Riigiga on sama lugu.