Janek Mäggi: Karisel pole isegi kikilipsu vaja, tema järgi ongi sõna "karisma" tuletatud

Tänane vailmiskord naeruvääristab presidendi institutsiooni ja alavääristab kandidaate.

Tavaline Eesti inimene on ülekaaluline, halvasti riides, kohutava soengu või suisa juusteta, koledate prillide või silmi suureks tegevate läätsedega, näeb vana ja kulunud välja, on konarliku võõrkeele- ja/või emakeeleoskusega, ei suuda soravalt ja ilmekalt või silmi pööritamata ette antud teksti veerimata maha lugeda, tal ei ole võimet pidada peast humoorikaid ja mõttetihedaid kõnesid, ta on iseendaga rahulolematu, kuid ei võta selleks muhvigi ette, et midagi paremaks teha.

Just sellised on olnud ka peaaegu kõik Eesti Vabariigi presidendikandidaadid enne presidendiks saamist. Ning kui mõnest täiesti tavalisest Eesti või väliseesti inimesest saab president, järgneb kiiresti tema imeline muutumine. Temast saab kõrgklass.

Ta hakkab elus esimest korda mõtlema, et liiga palju viskit juua või sigarit teha ei pruugi võimendada töövõimet; ta tajub, et elu on imeline, sellest tuleb kahe käega kinni hoida; kõik targad ja nutikad inimesed armastavad teda (lollid muidugi mitte!) ning selle nimel tuleb kõvasti kaalust alla võtta, et kitsad pluusid, pintsakud ja kostüümid oleks seksikad isegi siis, kui algul kõik rasvavoldid neisse väga hästi ära ei mahu. Nälgiv president on norm.

Õhinapõhise alguse ajal tunneb president, et ta väärib kõiki neid kohtumisi ja õhtusööke kuningate ja kuningannade, keisrite ja keisrinnadega, kuna ta on niivõrd eriline inimene. Ja kõik inimesed tema ümber hakkavad tundma samuti ja kihutavad takka. Sina oledki see ainus äravalitu, juhuu! Ainult Martin Helme arvab teisiti.

Vastikud inimesed kustutame ära!

Sellest tulenevalt tekib presidendil vaieldamatu õigus otsustada, kes on Eesti eliit ja kes sinna tohivad kuuluda. Kõik presidendid on loonud oma eliidi ja suure osa eelmisest ehk endisi lihtsalt ära kustutanud. Arnold Rüütel oli erand, tema tegeles kustutamise asemel endistelt tolmupühkimisega. Kuldas ja kardas neid teenetemärkide ja kutsetega vastuvõttudele üle.

Tavaline inimene olla on siiski normaalsem kui eriline. Alar Karisel on homme võimalus saada Eesti Vabariigi presidendiks. See on töö nagu iga teinegi, kuid ootused personaliotsingufirma töökuulutuses (loe: riigikogu erakondade avalikes nõudmistes) on olnud mõistust pilkavad.

Inimest, kes on täiuslik enne ametisse saamist, ei ole olemas. Enamik ei ole täiuslikud ka pärast. Tööks vajalikest vilumustustest saab inimene aru ikkagi siis, kui ta seda tegema hakkab. Ametisoleval presidendil on mäekõrgused eelised. Peale Toomas Hendrik Ilvese kümmet aastat tundus ka kuidagi imelik, et tuleb keegi ja hakkab seda ametit alles õppima. Nüüd on palgatud rahvakoorid, kellel on huulil ainult üks laul: Kersti Kaljulaid.

Loomulikult on tühi eeldus, et selles ametis peab olema keegi, kes on seda ametit enne pidanud, ja teinud seda hästi. Õige eeldus on, et selles ametis on inimene, kellel on kehtiva korra järgi võimalus valituks saada. Kui kord ühiskonnale ei meeldi, on selles süüdi rahvas. Normaalne ongi, et kui poliitikutele rahvas ei meeldi, lasevad nad rahva(st) lahti. Vallandavad. Ja siis vallandab rahvas neid.

Ühel vastuvõtul saatkonnas, kui USA suursaadik Eestis oli Jim Melville, märkis ta: „Ameerika Ühendriikide presidendi isiklik arvamus ei huvita mitte kedagi.“ Siis, kui ta on ametis. Parem, kui ta hoiab selle enda teada. Eesti presidendi isiklik arvamus on ca 250 miljonit korda vähem tähtis kui USA presidendi oma. Meil on vaja väikesele institutsioonile kantselei juhti, ei muud. Kohtumised, kõned, allkirjad – ja neidki arvustatakse sisuliselt vaid korra viie, sagedamini 10 aasta tagant.

Diktaatorit ei tahaks, kuid see selgub hiljem

Tänane vailmiskord naeruvääristab presidendi institutsiooni ja alavääristab kandidaate. Alar Karis ei ole piisavalt karismaatiline? Karismaatiline ta just on! Tema järgi see kaunis sõna „karisma“ ongi tuletatud! Ta ei ole kuskil, kus on töötanud, midagi korda saatnud? Kõik suured algatused on kollektiivsed, iseendale aurahade kaela riputamine on äratõusnud inimeste privileeg.

Muidugi on tore, kui riigi kõige tähtsamatel kohtadel dotseerivad inimesed näevad viisakad välja ja ajavad asjalikku juttu. Kuid veelgi tähtsam on inimlik olemus, mis selles ametis väga kergesti jäätub. Ilvese kikilips oli kuulus, kuid talletati uue presidendi tulekul kiiresti jääkeldri sügavkülma. Hiljuti vahetus Kadriorus isegi auvahtkonna pidulik riietus metsavormi vastu – mida igavam, seda parem. Mida tuimem, seda parem.

Seetõttu ei ole Alari Karisel avalikkuse köitmiseks muud võimalust kui jääda iseendaks. Sellest tulenevalt otsustatakse, kas sa mõnda ametisse kõlbad või mitte, kas sinust saab rahva lemmik või mitte. Kostüümidest on vähem kasu kui võimest armastada ka kurjategijat.

Uuringud, keda rahvas presidendiks tahab, ei näita tegelikult mitte midagi, sest seal küsitakse vaid nende inimeste kohta, keda on parasjagu üles klopitud. Nad ei pruugi olla ei head ega halvad, kuid ametisse saades omistavad inimesed uuele presidendile omadusi, mis on institutsioonil, mitte konkreetsel inimesel.

Inimene võib olla täiesti teisest puust, kui väljast paistab. Inimese tõeline loomus avanebki siis, kui ta saab võimu, olgu või näilist, teostada. Diktaatorid tegutsevad ka demokraatlikes riikides – nad dikteerivad oma arvamust ette kogu ühiskonnale ja lülitavad need, kes tema arvamust ei jaga, ühiskonnast välja. Või suisa tapavad nad. Näiteks vaimselt.

Kas Alar Karisest võiks saada demokraat või diktaator, selgub järgneva viie aasta jooksul – kui riigikogu talle selleks võimaluse annab. Kui annab, on ta viie aasta pärast uuringutes vähemalt sama populaarne kui Kersti Kaljulaid täna. Institutsiooni austab rahvas igal juhul, isegi kui inimene, kes seda juhib on talle kummaline, häiriv või suisa ebameeldiv.