Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Kellele seda riiki veel vaja on?

Kuigi kohalikud ütlevad, et Ukraina on riik, mis on sõjas, ei ole see Kiievis kuidagi tunnetatav. Siin ei ole võimalik mõista Euroopa Liidu maades veeretatavat juttu, et Ukrainas on kõik halvasti. Vastupidi. Kiiev on täies õies. Vaimselt ja füüsiliselt.

On ka valuõisi, mis meenutavad Maidanil hukkunuid, kuid pühapäevaõhtune Hreštšatõk – nädalavahetuseks autodele suletud Kiievi peatänav – pulbitseb elust, elujanust, elurõõmust. Ukrainlased tahavad elada, ja elavadki. Lääne manitsustest ning hurjutustest hoolimata.

Saagu ise hakkama

Siin on kõige uhkemad autod, kõige rikkalikum kaubavalik, palju-palju lummavalt slaavipäraselt renoveeritud või stiilipäraselt ehitatud hooneid. Rahvuskeelega arhitektuuri. Suursugusust ja uusrikkust, kultuuripärandit ja ehedat lääne kultuuri.

Silma torkavad juulis toimuva Metallica kontserdi reklaamid. Rääkimata kohvikutest ja restoranidest, milles istudes on võimatu mõista, kuidas nii edukas linnas on normiks jäägitu korruptsioon, mis ometi mitte kedagi ei sega, see on elu enesestmõistetav tahk. Kui kõik läänelik on kohal ja olemas, milles on siis probleem?

1990ndate alguses sündis küll Ukraina riik, kuid tegelikult ei olnud seda riiki rahvale vaja – ukrainlastele on isiklik heaolu mitu korda tähtsam kui riigi käekäik. Valitsejad jätsid rahvale mulje, et makse ei ole vaja maksta, kuid ärge ka tõsiseltvõetavaid sotsiaalseid garantiisid riigilt oodake. Saage ise hakkama.

Ongi saanud: kui 1991. aastal elas Ukrainas 52 miljonit inimest, siis praegu 45,7 miljonit. 7 miljonit vähem, kellest suurem osa on leidnud uue kodu välismaal.

Ukrainas on võimul oleku eesmärk isiklik rikastumine, ning kes sellega hakkama ei saa, on käpard. Väidetavalt võttis vene rahvusest ekspresident Viktor Janukovitš Venemaale kaasa 30 miljardit dollarit, tühjendas vahetult enne riigist põgenemist ka keskpanga sularahaseifid. Milleks teenida rahvast, kui on võimalik “teenida” raha?

Idast ei saa kunagi läänt

Kes korra on varastama hakanud, ei suuda enam mitte varastada. Ringkäendus on täiuslik. Maksta tuleb igal pool, kui sul on teenet vaja. Kõik, kes laua taga istuvad, on kuritöö kaasosalised. Keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei ole teinud midagi ebaseaduslikku või ebaeetilist. Ning selline suhtumine takistab riigi tekkimist.

Riiki oleks aga vaja selleks, et kinnisvara ostes sa teaksid, kas said pärast raha ära andmist ka korteri omanikuks. Selleks, et inimesed saaksid elada rahulikult ka nii, et kõigil on võrdsed võimalused.

Kes on agressiivsem, kavalam, nutikam, jõhkram, saavutab enam, täpsemalt öeldes kõik. Eliit valitseb nagu iga teistki riiki, kuid ilma piiranguteta. Tolmuse ja kulunud nõudeta “teenida rahvast”, mitte iseennast ja ebaausal teel omastatud raha.

Nii kummaline kui see ka ei ole, Ukraina toimib. Ainult mehaanika on lääne ja Eesti omast üksjagu erinev. Kuid kes suudaks Ukraina muuta selliseks, nagu Euroopa Liit ette kujutab? On see ülepea võimalik? On seda üldsegi vaja?

Mõned karud õpivad tantsima, kuid mõned karud panevad tantsima teisi. Ukraina nõuab sõnades lääne abi, kuid tegudes mitte riigile tervikuna, vaid oligarhidele, võimuritele. Angela Merkelil on ukrainlaste pilli järgi tantsimisest üksjagu villand. Ukrainlaste läänestamine on samavõrd kaelamurdev kui türklaste saksastamine. Jaksu, Mutti!