Sirli Ojaste, "Ei rõõmsaks tee lugedes meelt, kui õpetab natuke keelt"

Üks igavamaid kodumaiseid telesaateid on nüüdseks jäädvustatud ka raamatukaante vahele – “Elu on seiklus” on vormitud pildiraamatuks, mis peaks edasi andma saate tegemisel üle elatud meeleolusid ja juhtumisi. Keskseks sõnumiandjaks on valitud fotod.

Kahjuks on fotod kehvad: suur osa neist on mittemidagiütlevad, emotsionaalse laenguta loodusvaadete klõpsud.
Loodus ise on muidugi kummastav, kuid enamik pilte on igavad ja pelgalt informatiivsed.

Need pildid, millel on inimesed, on liikuvamad ja huvitavamad. Välja arvatud asjaosaliste endi tegemisi kajastavad jäädvustused – need on kui tüütu sugulase suvalised reisipildid: sama poseeriv nägu kord palmi all, kord liival, kord mäe taustal.

Ilmselt on ka raamatu autorid fotode kehvast kvaliteedist aru saanud ning üritanud asja parandada tekstijupikestega, mis peaksid täpsustama ja andma kogetud hetke väärtusi edasi sõnadega. Nagu saateski, kus mõttetud repliigid või “vaimukused” tegid saate vaatamise lausa piinlikuks, ei toimi tekst ka raamatus.

Õigupoolest on tekst selle raamatu kõige nõrgem koht. Tühjad sõnad stiilis “ja ma polnud meie reisiseltskonnast ainuke, kes veinipudeli suveniiriks ostis”. Mittemidagiütlev ja igav. Piinlikkust lisab asjaolu, et nagu raamatust lugeda võib, on aidanud tekste komponeerida ja toimetada kirjanik Kerttu Rakke.

Sellele raamatule on antud aga ka väike “lisaväärtus”: lisaks piltidele ja tekstijupikestele on siia-sinna lisatud hispaaniakeelseid sõnu eesti vastetega – huvilisel on võimalik õppida selgeks mitukümmend hispaania sõna ja väljendit. “Elu on seiklus” ongi elitaarne ja väga kallis keeleõpik. Pildid ja tekst on aga kui keskmise eestlase soojamaareisi album.