Marko Pomerants: Nii õpetab Raimond Kaljulaid sind oma aega juhtima

Raamat «Teadlik ajajuhtimine» käsitleb ajajuhtimise teaduslikku ja kvalitatiivset lähenemist.

Tõhus ajajuhtimine on oluline eesmärkide saavutamiseks ja liiga palju koosolekuid on ajaraisk.

Kaljulaid rõhutab tasakaalu tähtsust elus ja sotsiaalmeedia kasutamise üle kontrolli hoidmist.

Raimond Kaljulaid on koos kirjastusega Pilgrim toonud lugejateni raamatu teadlikust ajajuhtimisest (Raimond Kaljulaid «Teadlik ajajuhtimine». Tallinn, Pilgrim 2025). Põrsas Peppa multikat parafraseerides võiks öelda «Kellele siis ei meeldi ajajuhtimine!».

Isiklikult ma Raimond Kaljulaidu ei tunne, ehkki loomulikult tean teda. Kas mul avaneb võimalus teda paremini tundma õppida, seda näitab aeg. Tundub, et ta käsitleb end adekvaatselt, pidades end väga heaks avalikuks esinejaks. See paistab välja ka raamatu turundamisest. Müügitulemuste kohta mul infot ei ole.

Raamatu pealkiri on tabav – «Teadlik ajajuhtimine» kõlab teadusliku ja kvaliteetsena. Raamatupoes on seda lihtne õigesse rubriiki paigutada, sobib nii majandus- kui ka ühiskonnahuvilistele. Kui põhikohaga poliitik raamatu kirjutab, on tema foto kaanel igati loogiline. Kaanefoto värvilisus on mõistetav. Raamatutes eelistan mustvalgeid fotosid ja siin need ka on – mis veelgi sümpaatsem, kõik pole autorist endast.

Raamatu sihtrühm on mõistagi lai

Umbes viiendikul inimestel on ajajuhtimisega raskusi. Kui arvestada kooliealisi, täiskasvanuid ja ka pensionieas inimesi – kel paistab samuti pidevalt kiire olevat –, võib Eestis olla üle paarisaja tuhande inimese, kellel ajajuhtimine lonkab. Omaette küsimus on, kui paljud neist soovivad end päriselt aidata ning usuvad, et raamat võiks toeks olla, ja kes päriselt iga päev loevad. Halval ajajuhtijal pole selleks aegagi. Mõelge, kui kakssada tuhat inimest hilineb kollektiivselt ühe minuti, teeb see kokku kolm tuhat kolmsada kolm tundi – tohutu ajakulu!

Mul on hea meel kuuluda nende hulka, kes saavad ajajuhtimisega hästi hakkama. Mind huvitavad teemad, milles tunnen end tugevana, ja mind paelub, kas keegi teeb selles vallas midagi minust paremini.

Mind huvitas ka küsimus, miks Kaljulaid sellest kirjutab. Vastus tuleb üsna raamatu alguses, loos «Miks just mina?». Autor kirjeldab end sihikindla inimesena, kellele hea ajajuhtimine on olnud oluline eesmärkide saavutamisel. Tõuke raamatu kirjutamiseks andis külaskäik ajakirja Pere ja Kodu podcast’i ehk taskuhäälingusse, kust tuli positiivne tagasiside. Lood on mõnusalt lühikesed – tegemist on öökapiraamatuga. Neid õhtuid lihtsalt väga palju olema ei saa, kuid raamatuaastast tuleb ju võtta viimast.

Kaljulaiu enda kirjelduse ja minu hinnangu järgi on ta modernne ja täiuslik vana kooli inimene – jah, ühel ja samal ajal. Lohutan kõiki, kes ajajuhtimisega hädas: pole tarvidust olla nii täiuslik ja eesmärgipärane kui Kaljulaid. Oma elu kontrolli all hoidmiseks piisab vähemast. Teadlik ajajuhtimine ei eelda karjäärile orienteeritust ega positsioonile pürgimist. Mis on üldse karjäär? Minu arvates on pereelus õnnestumine suurem saavutus kui kaks või kuus aastat ministriametis – mõlemat olen kogenud. Üldiselt hindame me oma CV-des valesid asju.

Teadliku ajajuhtimisega alustamiseks ei pea olema inimene, kes vaatab päevas läbi kümneid e-kirju. Juhtimine ei sobi paljudele ja täiuslikkuse poole püüdlemine võib lõppeda läbipõlemisega. Paljudega nii juhtubki. Ärge püüdke saada Kaljulaiuks – ta on juba olemas. Leidke oma tee! Ma pole kunagi püüdnud täiuslikuks saada, küll aga olen otsustanud mitte läbi põleda. Ka see on täiesti mõistlik eesmärk. Kaljulaid ütleb, et see on raamat töö- ja pereinimesele, kes tahab tubli olla. Mina lisaksin siia ka pensionärid.

Nõustun, et Kaljulaiu ajajuhtimise raamat võiks olla baaskursus kõigile, keda juhib aeg, mitte vastupidi. Raamatust leiab nii skeeme kui ka mudeleid.

Milles olen Kaljulaiuga väga nõus?

Et elus peab olema tasakaal, eraellu tuleb panustada, tervist ei tohi unustada. Isegi kehv plaan on parem kui plaanitus. Kaljulaid rõhutab eesmärkide seadmise tähtsust. Kalender peab sisaldama tühimikke mõtlemiseks. Koosolekuid on liiga palju ja paljud neist on mõttetud või halvasti ette valmistatud. Kuulamise ja kohalolemise tähtsus võib tunduda ajajuhtimise kõrvalteemana, kuid need väldivad edasisi segadusi ja ülekordamist. Ajule tuleb anda puhkeaega, et «ajujaht» ja «ajajuht» omavahel segi ei läheks.

Hoiatan! Raamatu lugemine võib põhjustada kõrvalnähte – ma ei tea, mitmel kümnest tuhandest lugejast. Kirjutasin suurema osa sellest arvustusest pärast ametlikku tööpäeva. Öösel vastu hommikut aga nägin und, kus pidin riigikogus juhtima komisjoni esimehe valimisi. Tuba oli rahvast täis, ametnikud polnud valmis päevakorda esitama. Koosolekul olid nii Mailis Reps kui ka Kalvi Kõva, ruumi teises otsas aga TV3 ajutine stuudio. Mul ei õnnestunud isegi tuvastada, kes selles rahvamassis komisjoni liikmed olid. Kole lugu.

Mida ma siiski õppisin? Minu jaoks oli väärt tähelepanek, et meeldetuletused peavad olema piisavalt täpsed, et märksõna «Malle» või «Kalle» põhjal ei peaks hiljem meenutama, mis teemal selle inimesega kokku lepiti – eriti juhul, kui tutvusringkonnas on mitu sama nimega inimest.

Kuna mul seisab ees ühe olulise huvikaitseorganisatsiooni juhtimine, võtan siit raamatust kaasa 3-1-3-mudeli. Mis see täpselt on, las lugeja ise avastab.

Mida ma oleksin oodanud?

Autor rõhutab põhjaliku ettevalmistuse olulisust ja suure materjalimahu läbitöötamise vajadust, ent jäi ebaselgeks, kas tehisaru on hakanud Kaljulaiu ettevalmistusaega säästma. Abiks oleks olnud rohkem elulisi näiteid. Neid on, kuid minu hinnangul jäi käsitlus pisut hillitsetuks. Kaljulaid annab küll õiget nõu, et ebameeldivad asjad tuleb teha esimesena, kuid sellise põhjalikuma käsitluse puhul oleks soovinud ka peatükki edasilükkajate elust.

Edasilükkamine ehk prokrastineerimine tähendab ju põhimõtteliselt tänaste toimetuste homsesse lükkamist. Soovitus oleks tänaste asjade täna ära tegemine. Vahepeal läheb autor ka ajajuhtimise teemast pisut kõrvale. Saan aru – raamat tuleb kokku saada. Kaljulaiu avaliku esinemise oskust on ta nii ise kui ka teised hinnanud väga heaks. Kirjutajana on ta hea – mitte igaüks ei ole. Lõpuks nõustun, et kui valida heitlikkuse ning julguse ja kindlameelsuse vahel, tuleks eelistada viimaseid. Elu ei pea olema kannatusterohke ega õnnetu.

Autor pöörab tähelepanu ka vajadusele hoida kontrolli sotsiaalmeedia kasutamise üle ja mõista, mis on tõeline uudis. Mina veedan seal ööpäevas kuni veerand tundi, kuid just hiljuti olin seal asja eest: Rohke Debelakk teatas oma Facebooki-kontol, et Brüsselist saabub Eestisse ajajuhtimise teadlaste uurimisrühm, et analüüsida siin avastatud fenomeni. Üldlevinud arvamuse järgi vihatakse Eestis juute, homosid ja erineva nahavärviga inimesi, kuid eelkõige ei sallita üksteist.

Sellest hoolimata käiakse iga päev tööl, kasvatatakse lapsi, tehakse trenni, käiakse teatris, vaadatakse rekordarv tunde päevas telesaateid ja tarbitakse rekordkoguses alkoholi. Uurimisdelegatsiooni üks ülesandeid ongi välja selgitada, kuidas inimesed selle kõige jaoks aega leiavad. Esialgsete arvutuste kohaselt oleks vaja vähemalt paarikümmet inimest, et ühe tavalise eestlase päevatoimetustega ühele poole saada. Uudis oleks kõlvanud ka Kaljulaiu raamatusse.

Arvamus valmis ilma selleks aega planeerimata. Lihtsalt kirjutasin loo kokku, sest see tundus oluline.