Janek Mäggi: Eesti vajab üldmobilisatsiooni. Ja kohe! Kui riik sõjas viirusega erasektorit ära kasutada ja tööle panna ei suuda, pole see erasektori süü

Eriolukorra väljakuulutamisest möödub tuleval nädalal aasta, kuid uudised: „Kiirabi on koroonaväljakutsetel jõudmas kriitilise piirini“; „Haiglajuht: haigeid viiakse juba Lõuna-Eestisse“; „Arkadi Popov: meie haiglas on COVID-patsientidele mõeldud voodikohti alles alla kümne“ ei jäta kahtlust, et Eesti meditsiini hapnik on otsakorral.

Samas istuvad tuhanded inimesed tööta – kes on saanud sule sappa; kes ootab koondamishirmus palgatoetust, kuid ise midagi teha ei saa; kes püüab kodus imiteerida töötegemist, kuigi see liiga hästi välja ei tule; kes kannatab üksinduse ja depressiooni all kelleltki tuge saamata.

Ressursside juhtimine on paigast ära ning seetõttu on osa ühiskonnast ülekoormatud ning peab tegema kangelastegusid, teised jälle on suu ja nina maskiga katmise kõrval katnud klappidega ka silmad, sest see, mis toimub on ebameeldiv, hirmutav, häiriv ja ahistav. Lootus, et kõik läheb mööda, on asjakohane. Küsimus on kahju suuruses.

Tööta ei istu mitte ainult inimesed, vaid kõdub ka infrastruktuur – hotellid, restoranid, transport, kultuur, meelelahutus. Kui voodikohti ei ole, võib tühjalt seisvad hotellid kohe koroonahaiglateks ümber kohandada. Teenindajad võiks kiirkorras meditsiini abipersonaliks ümber õpetada. Inimesi ei pea vallandama, nad leiavad endale uue funktsiooni ja ei frustreeru.

Ah et nii kiiresti ei ole võimalik ümber kohaneda? Kui olukord meditsiinisüsteemis on kirjeldatult hull, peavad poliitikud kasutama otsustamiskunsti kõige kuldsemaid võtteid, et mitte õhku lasta ka neid sildu, mis veel alles on. Sõja ajal sobivad rindele ka koolipoisid, sest mehi ei ole. Sõja ajal võetakse erasektori varad ajutiselt üle ja pannakse riigi püsimise ja rahva ellujäämise nimel tööle.

Hetkel piirdub otsustamiskunst (loe: kriisihalduspoliitika) eesliini kunstliku ülistamise, rusuva meeleolu manamise, negatiivete (loe: katastroofi sügavusse vajumise kiirusest teatavate) uudiste tähtsustamise ning ühiskondlikku apaatia süvendamisega.

Erasektor tuleb tööle panna ja kaasata. Kõige katastroofilisem Eesti jaoks ei ole mitte kellegi ülekoormatus või töötus, vaid riigi kui terviku hävimine. Eesliini tuleb aidata mitte tagaliini arvelt, vaid tagaliini abiga. Raske on uskuda, et kinni-lahti-kinni-kinni mäng kuhugi viib.

Eesti ajakirjandus on võimeline töötama mitte ainult keskpäraselt esitatud infoga pressiteadete etlejana, vaid ka Eesti parimate kriisihaldusideede koguja ja sünteesijana. Me ei vaja südantlõhestavaid pressikonverentse, mis on pool ühiskonda hulluks ajanud, me vajame tööd, mida suur osa meist on valmis tegema nii raha eest kui ka vabatahtlikuna.

Erasektor (nn tagaliin) on mitmes vallas alakoormatud. Kui riik erasektorit ära kasutada ja tööle panna ei suuda, ei ole see erasektori süü. Jututubade korraldamine ning jutupunktide veeriv mahalugemine ei veena.

Tsiteerides fotograaf Raigo Pajulat – meil on aasta jooksul olnud ainult üks sündmus. Kui maja põleb, ei lähe normaalne peremees suusatama. Ja isegi kui põleb ainult saun, et lähe ta kustutamise asemel järgmiseks aastaks puid tegema.

Me peame välja kuulutama üldmobilisatsiooni, rakendama kogu jõu probleemide mõistlikuks lahendamiseks. Las saavad hotellidest pealegi haiglad ja kassapidajatest meditsiini abitöötajad, sõja ajal ei ole selles midagi ebaloomulikku.