Janek Mäggi: maksude maksmine olgu 100% vabatahtlik!

Riigi poolt tuleb kohustuslik maksude kogumine kohe lõpetada.

Riik hakaku makse koguma vabatahtlike annetuste korras, nagu seda teevad heategevusorganisatsioonid, näiteks Kingitud Elu ja Tallinna Lastehaigla Toetusfond, mille nõukogudesse ma kuulun.

Siis ei pea riigikogu ja valitsuse liikmed tulema meiega annetusi koguma mitte oma suuremeelsuse kinnitamiseks, vaid oma igapäevase leiva teenimiseks. Saab iga valijaga otse suhelda ning talt küsida, mis on tema mure. Kui mure on viisakalt ära kuulatud, teeb valija annetuse 10 eurot. Kui koguja annab ka ausaid lubadusi, võib saada isegi 50 eurot iga lubaduse eest. Töökas ja tubli olles ning 8 tundi päevas koguda, õnnestub riigieelarve kummi ajada.

Kui lisaks 101 riigikogu liikmele ja 15 valitsuse liikmele panna annetusi koguma ka kõik 2500 ametnikku, kes kõigis ministeeriumides kokku töötavad, saame pea 2600 inimesega armee. Nii on 11,25 miljardi kokku kogumine käkitegu, kui selle rahaga osatakse kujundada Eesti ühiskonda innustavat poliitikat.

Siis jääb ära arutelu, kui palju riigil üldse raha on vaja, et Eesti toimiks: kas 9, 11 või hoopis 15 miljardit eurot. Rahvas otsustab, kui kallist riiki ta pidada tahab. Võibolla juhtub, et inimesed hakkavad ära andma hoopis rohkem, mitte vähem. Ja nad saavad ise otsustada, kas annetavad raha pensioniteks või peavad ise oma vanemaid sugulasi ülal.

Riik, usalda lihtrahvast

Praeguse olukorraga ei saa kuidagi rahul olla seepärast, et riik ei lähtu kulude tegemisel mitte vajadustest, vaid kogu sunniviisil makstud maksude laiali jagamisest, mida tehakse väga ebaõiglaselt. Kaitsevägi peab orkestri ja kaplanid koondama – et olla võimalikult kole ja hirmutav –, kuid samal ajal ostame kokku tuhandeid vaktsiine, mille laseme lihtsalt roiskuma. Kui inimesed saaksid ise otsustada, kas nad on nõus raha andma selleks, et osta vaktsiine, mille saatus on hapuks minna, võivad nad annetust mitte teha. Kui inimesed saaksid ise otsustada, kas nad annaks rohkem raha õpetajate ja arstide palkadeks kui seni, siis on väga suur tõenäosus, et nad annaksid. Ja võibolla hakkaksid vabatahtlikult raha koguma selleks, et neljarealised maanteed Pärnusse, Tartusse ja Narva saaksid ruttu valmis.

Eesti inimest ei maksa pidada ei ihneks ega rumalaks. Ta tahab, et Eesti oleks korras, kõik toimiks hästi, siin oleks ilus elada. Kuid arutut raiskamist Eesti inimene ei salli. Makse võib tõsta olulisel määral, kui selleks on vajadus. Kuid mitte selleks, et oleks veel kellelegi meelehead teha ja piiritult laristada. Kärpida võib ka, niipalju kui kulub – kui kõht on täis ja meel hea ning kuskilt ei valuta. Kuid kokkuhoidu tuleb teha ikka nii, et elukvaliteet ei muutu näruseks. Restoranis võib ju mitte käia, kuid sööma siiski peab.

Riigile raha andmise vajaduse üle vaatamiseks peab küsima, mis on meil puudu ja mis on meil üle. Kumbagi küsimust ei tohi jätta küsimata. Ning küsida tuleb samaaegselt. Kuigi avalikust ruumist kõlab riigi alaline rahapuudus valju möirgamisena – sest need, kellel seda on piisavalt, istuvad hiirvaikselt urus – võib mõnes kohas raha olla olulisel määral ka üle.

Kulude mõistlikkuse küsimust tuleb küsida iga päev, mitte kord aastas, kui neid kulusid planeeritakse. Võibolla ei peagi kogu raha alati laiaks lööma, kuigi selleks on luba saadud. Riik võiks igal aastal kokku hoida vähemalt 60 miljonit eurot juba planeeritud kulusid, mille tublid riigiametnikud jätavad tegemata. Ei kasuta võimalust ära raisata.

Kui muuta, tuleb muuta vajadusest lähtuvalt ja võimalusi arvestavalt. Teiste riikide protsentide võrdlemine meid edasi ei vii, sest absoluutnumbrid on kordades erinevad. Sama protsent Saksamaal ja Eestis tähendab absoluutnumbrites täiesti erinevat asja. Kui panna 10% palka juurde 666 euro saajale, saab ta 66 eurot juurde. Kui panna 10% juurde 6661 euro saajale (presidendi palk), saab ta juurde 666 eurot ehk 10% juurde on samapalju kui lihtrahva kogutulu.