Janek Mäggi: "Energia jäävuse seadus"

Eesti Energia aktsia on mugava ja laisa investori aktsia – teiste aktsiatega võrreldes on ta pigem turvaline ja kindel, kuid siiski pakub võimalust ka närvikõdiks – sõltuvalt sellest, kuidas (välis)majandusel tervikuna läheb.

Eesti Energia börsileminek toob Eesti igavavõitu investeerimismaastikule taaskord veidi elevust. Eestis on suuri, kasumlikke ja ambitsioonikaid ettevõtteid, mida börsile tuua, vähe. 11miljardiline käive ja 2,3 miljardiline kasum (2009/2010) on muljetavaldavad – omada sellisest hiiglasest kas või pisikest osagi, tundub tore. Eestis praegu vaba raha on ja paljud rahaomanikud kurdavad, et ei oskagi sellega midagi peale hakata – nii, et sellest ka tulu oleks.
Viimased suuremad börsiletulekud on meid aga pigem ära hirmutanud – aktsiahind on küll korraks üles hüpanud, kuid siis jälle kolinal alla tulnud. Väikeinvestoreid ei huvita ju niipalju see, mida nad ostavad (põhjus, miks sai alguse 2008. aastal ülemaailmne finantskriis), vaid kui palju nad võivad tulu teenida (mida rohkem aktsiahind rallib, seda parem!).
Paraku on käimasolev majanduskriis näidanud, et pikaajalisel investeerimisstrateegial on just väikeinvestorite jaoks (kelle vara saatus sõltub suuromanike otsustest) üks suur viga – me ei pruugi investeeringute tulusaks muutumist jõuda ära oodata, sest pikas perspektiivis oleme me nii piltlikult kui ka otse kõik surnud. Teisisõnu – väikeinvestori võimalus on spekuleerida. Ja küllap ta teeb seda ka nüüd.
Eesti Energia eeliseks ja puuduseks on ühteaegu tema stabiilsus – temaga ei saa suurt midagi juhtuda ning ta ei saa ka hüppeliselt (kordades) kasvada. Siin on kohane meenutada energia jäävuse seadust: energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Sama kehtib ka Eesti Energia ja tema turuväärtuse kohta.
Tavakodaniku jaoks on riigi enamusosalusega ettevõttesse oma raha paigutada suhteliselt turvaline. Kuna võimalik tuluootus ei pruugi tähtajalisest deposiidist oluliselt erineda (esmamulje järgi tulevad aktsiad turule pigem krõbeda hinnaga), on aktsiate omandamine raha „teenimise“ eemärgil tõenäoliselt vähetulus.
Võimalik, et Eesti Energia börsitee kujuneb pikemaks kui Eesti Telekomi oma. Kuigi omad riskid on siingi – kas ta suudab börsiettevõttena talle pandud ootusi täita. Olud võivad ajaga muutuda. Eesti Raudtee ju ka erastati ja siis osteti riigile tagasi. Estonian Airiga on juhtumas sama lugu. Infrastruktuuri ettevõtete puhul võib minna nagu Briti Raudteega, mis oli erakätes vaid 3 aastat – 1994-1997.
Põhjus on lihtne – infrastruktuuri ettevõtte puhul ei saa lähtuda ainult majanduslikust otstarbekusest, vaid mängu tulevad ka riigi kui terviku toimimine – ka riigi julgeolekukaalutlused.
Eesti Energia on Eestis kindlasti strateegilise tähtsusega ettevõte, mille puhul ei saa vaadata ainult seda, kui palju kroone (eelmise aasta eest 1,4 miljardit krooni!) ta riigile kui omanikule aastas dividende toob.
Eesti Energia aktsia on mugava ja laisa investori aktsia – teiste aktsiatega võrreldes on ta pigem turvaline ja kindel, kuid siiski pakub võimalust ka närvikõdiks – sõltuvalt sellest, kuidas (välis)majandusel tervikuna läheb. Ja aktsiasõltlastel on taaskord mängulusti – ikka parem kui kasiinos käia.