Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Lõppude lõpuks see tapab sind!

479
13.09.10, Õhtuleht, Janek Mäggi: Lõppude lõpuks see tapab sind! Kui võrrelda 8 hukkunud meest Afganistanis sel aastal uppunud 87 inimesega Eestis, siis on Afganistan palju turvalisem kui Eesti.

Surm on lõplik. Kes on läinud, see on läinud. Tagasiteed ei ole. Kuigi alati arutame, et kui oleks teinud midagi teisiti, oleks võib-olla elu edasi kestnud.
Vahel süüdistame ennast, miks me midagi ei teinud või teisiti ei teinud. Me tahame, et (lähedased/olulised/head/tublid) inimesed elaksid kaua. Pika ja toreda elu. Kuid alati ei ela. Ja kui elavad, ei pruugi see elu olla tore.
Surmast rääkimine on siiski tähtis, isegi väga. Keskmise eluea pidev kasv näitab, et kui elust hoolida ja seda väärtustada, saab elada kauem, palju kauem. Ning kvaliteetselt. Enneaegne ja välditav surm on kasutu, mõttetu, eriti kurb.
Ma olen Eesti kaitseväes teeninud 1993-1994, kokku 1,5 aastat. Sellest pool aastat üleajateenijana (moodsamalt öeldes elukutselisena). Kaitseväe juhataja oli siis Aleksander Einseln, peastaabi ülem Ants Laaneots. Mõlemad reaalse sõjakogemusega mehed. Kuid peastaabis oli ka mehi, kes olid leitnandiks saanud vaid tänu sellele, et neil oli kõrgharidus.
Sain 20aastase poisikesenagi aru, et kaitsevägi on kaitsevägi vaid siis, kui ta on võimekas. Ja võimekus sünnib reaalsest kogemusest. Seepärast on missioonid Eesti kaitseväe seisukohalt elutähtsad.
Kuigi – need on seotud suurte riskidega. Kogemuse hankimisel võib olla elu hind.

Isamaad kaitsevad pärismehed

Mees, kes läheb missioonile, teab väga hästi, millise riski ta võtab. Endiste kaitseväekolleegidega ka hiljem suhelnuna võin üsna kindlalt väita: missioonile minekut motiveerivad paljud asjad, mitte ainult elementaarne raha ja soov elada põnevat elu.
Mehed, kes on valinud kaitseväelase elukutse, ongi veidi teistsugused, n-ö pärismehed. Neil on soov saavutada, kõrgem õiglustunne, mõningane kargus – enamasti.
Seesugused mehed võitlevad ja võidavad – nt Vabadussõja. Meil on neid vaja.
Niikaua kui keegi ei hukku, paistab missioon ühiskonnale edasiviivana. Surm toob aga küsitavusi. President ja peaminister sarga kõrval meest ellu ei ärata.
Ja kas riigilipp kirstu peal teda ennastki lohutaks – küllap oleks ta valinud ikka elu – kas või jalutuna.
Ükski mees, kes on missioonil elu kaotanud, ei läinud surema. Nad läksid tegema oma igapäevatööd. Ilma liigse paatoseta. Mõni töö lihtsalt on selline, mis osale töötajatele võib saatuslikuks saada. Ja kunagi ei tea, kellele täpselt. Seetõttu küsimus – miks just tema? – jääb. Alati.

Mitte ainult sellepärast

Herdis ja Aare olid mehed, kes võtsid riski, mis Eesti riigi(kaitse) seisukohalt on tähtis. Lähedastele on nende surm korvamatu. Kuid see, et missioonil võib midagi sellist juhtuda, paratamatu.
Riik peab oma langenud mehi austama. Kuid mitte ainult langenuid. Langenud mehe saatus on lõplik, kuid jalgadest ilma jäänud mees võib elada kaua.
Riik peab aitama tema elu muuta inimväärsemaks. Samas ei saa riik mitte ühegi kodaniku eest elu ära elada. President ammugi mitte. See on meie endi töö ja vaev ja lõbu.
Inimene tahab elada. Kuid inimese psühholoogia on keerukas. Soov elada võib kõikuda või sootuks kaduda. Kas Aare elu kadus koos jalgadega või oleks see elu kadunud niikuinii? Meie ei tea ja kas Aaregi teadis...
Tõenäoline on, et ängile, mis on inimeses, saab külge panna sildi «miks», kuid sildi taga võib olla sisu, mis sildi tagant välja ei paista.
Vaevalt et riigi tippjuhtide siirad, kuid võõrad toetusavaldused oleks kõik ära muutnud. Mõni asi juhtub pingutustest hoolimata. Ja läbielatust hoolimata. Kurbi valikuid teevad inimesed ka ilma selliste läbielamisteta. Või täpsemalt: nii võib juhtuda ka teistsuguste läbielamistega, mil inimesele on sarnane kaal – elamine on muutunud väärtusetuks.
Meenutades piimamees Tevjet muusikalist «Viiuldaja katusel»: ühest küljest on jube kurb, kui keegi hukkub, kuid teisest küljest hukkub keegi niikuinii. Ja mitte ainult sõjatandril.
Kui võrrelda 8 hukkunud meest Afganistanis sel aastal uppunud 87 inimesega Eestis, siis on Afganistan palju turvalisem kui Eesti. Ohud, riskid ja valud on möödapääsmatud. Kuid mehed on missioonil siiski selleks, et meil oleks vähem valu.
Ma ei usu neid, kes ütlevad, et mitte midagi ei ole meie endi kätes. Õnn naeratab rohkem neile, kes seda otsivad. Kuid ma ei usu ka neid, kes ütlevad, et kõik on meie endi kätes. Juhusel on suur osa. Ja see juhus võib olla õnnetus.
Miks see nii on, ei tea mitte keegi. Kuigi väga paljudel on saatuse kujunemise kohta oma 100 protsenti paikapidav teooria, lükkab elu neid teooriaid iga päev ümber.
Katharine Hepburni sõnades aga kahelda ei saa: «Elu on raske, sest lõppude lõpuks see tapab sind.»