Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi : teie elu ei lähe niikuinii kellelegi korda. Miks peaks minema teie surm?

Ma ei saa aru inimestest, kes soovivad eriolukorrast väljuda. Mida te endast mõtlete, kulla kaasmaalased? Millega te rahul ei ole? Kuidas te aru ei saa, et me peame kaitsma inimeste elusid?! Te ei kannagi maski? Arvate, et olete sama võimas kui Jeesus Kristus ning tõusete kolmandal päeval surnuist üles? Unistage ainult! Teie patukoorma juures!

Tööd ei ole? Oma viga, miks te siis valisite sellise eriala, mida raskel ajal kellelegi vaja ei ole! Jooksite kerge raha järgi Soome, nüüd on käes! Õppida ei viitsinud, ülikooli ei läinud, riigiametisse ei saanud! Ja oletegi loll valmis! Sööge krohvi ja ärge jutustage! Kalevipojad sellised!

Suurel osal inimestest on tunne: minu elu ei lähe niikuinii kellelegi korda, miks peaks minema minu surm? Riigitegelane räägib põlevate silmadega, mida ta Eesti või välismaa ajalehtedest luges, kannab selle erakordse innuga paatoslikult ette ja teatab: me peame kokku hoidma! Inimesed hoiavad juba nii kõvasti kokku, et paljud vastikut tarbimiskultuuri esindavate ettevõttete käive on kukkunud 50, 80 või 100%. Paras neile.

Majanduse lammutamine on naudingut pakkuv tegevus. Tore on vaadata, kuidas endised ülbe jutuga ärimehed müts peos valitsusele palvekirju kribavad. Mis teil siis nüüd viga on? Tahate riigilt 50 miljonit eurot laenu? Idukad olete või? Ahned olite, riski võtsite, täna teid enam kellelegi vaja ei ole, minge pankrotti! Oligi juba aeg! Riigimaksud olgu siiski maksud, muidu lähete veel kinni ka.

Ja igasuguse laulmisega olgu igaveseks lõpp! Laulupidu? 100 000 inimesega massiüritused on võikad pisikupesad. Unustage ära! Nüüd ja igavesti. Laulge internetis, kui tahate! Ja siis pange ka mask ette, sest näoraamatus jagati uut uurimust, millest selgus, et pärgviirus nakkab ka interneti ja telefoni teel. Ja laulge omaette, nii et teised ei kuule. Pole siin vaja midagi üksteist ilma asjata üles kütta – märk rinnas, lipuke käes ja põlvpüks jalas. Kuidas te aru ei saa, et nüüd on kõik igaveseks teisiti!

Kehv lugu imelike juttude, arusaamade ja väidete juures on see, et jama on ülemaailmne. Maailmas ei ole poliitikut, kes julgeb küsida: kas tee, mis tõi meid siia, viib meid tõesti ka edasi? Lufthansa kaotab 1 miljon eurot tunnis. Isegi kõige paremad ja tublimad firmad, mis tegutsevad totaalselt pihta saanud valdkondades, jooksevad verest tühjaks. Muidugi võib öelda, et neid, mis verest tühjaks jooksevad, ei olegi kellelegi vaja. Konkurents, liberaalse majanduspoliitika alus, näitab, kes eluõigust väärib ning kes mitte. Kõik loksub paika.

Surnud inimene ei saa enda nimel rääkida. Tal on ükskõik, kui südantlõhestavad järelehüüdeid ta kuuleb. Ükskõik kellelt. Kuid elavatel on suu peas. Ja nad tunnevad, kuidas maailma vallutanud saamatus ühe taaskordse kriisiga toime saamiseks hävitab nende inimeste elu, kes veel elavad. Kes parasjagu elavad. Muidugi mitte kõigi, aga liiga paljude.

Ühe inimese pärast ei tohi hävitada teist. Ühiskond ei saa isegi sõja ajal seada fookust ainult ühele teemale, lastes minna kõik muu. Narva hävitamine oli Nõukogude Liidule kahjulik tegu – ja selle teo saatis korda Nõukogude Liit. Pole mõtet õilistada asju, mis seda ei vääri. Pole mõtet eneseupituseks õilistada eesliini, ja tagalal lasta südame rahuga õhku lennata. Maailm on ennast nurka värvinud.

Infrastruktuur, sh kohvikud, juuksuritöökojad ja kellassepad, saavad kannatada määral, mille puhul on nende samade äride ja ärikeste kiire taastumine endisel kujul väheusutav. Kõik saab korda, kuid nagu 9. märtsil 1944 aastal pommitamises kannatada saanud Niguliste kiriku taastamiseks kulus üle 30 aasta (1953-1984), kulub selle, mille laseme täna laguneda, korda tegemiseks pikki aastaid.

Ega mõistlikud ettevõtjad ootagi andameid, nad saavad aru, et andamid tuleb kõik tagasi anda. Ettevõtluse vaippommitamisega tuleb erakordselt ettevaatlik olla. Laipade hulk kasvab üle pea, lehka on juba tunda.

Nojah. Inimene pole täiuslik. Me vajame kogu aeg ülemaailmset teemat, et saaksime kõik koos maski ette panna, isegi kui sellest muffigi kasu ei ole. Me vajame laulupidu, isegi kui me laulda ei oska, sest see suurendab ühtekuuluvustunnet ja võimaldab lambakarja juhtida ühes kindlas suunas. Kes maski ei kanna ja laulupeole ei tule (või sinna lihtsalt sisse ei saa), ei ole pioneer. Ja kes pioneer ei ole, see jääb üksi. Mitte kodus, vaid ühiskonnas. Nagu minusugused vasakukäelised, keda pikka aega paremakäelisteks õpetati, kuid kes oma aju ümber õpetada ei suutnud.

Pühade ajal tuleb mõelda igavikule. Isegi kui surm tuleb, ei katkesta ta kõigi inimeste elu korraga. Surm on ootamatu ja rabav. Kuid teda ei tasu karta, sest ta tuleb niikuinii. Kellel on usku, tõuseb üles. Hommikul, äris, surnuist. Olgu meil usku.