Staaride paraad

Europarlamenti kandideerib Eestist 89 inimest – 8 erakonda ning 16 üksikkandidaati. Konkurss on 14,8 inimest kohale. Lahja. Kui võrrelda Indiaga, kus 100-le riigiasutuse kohale kandideeris hiljuti 500 000 inimest. Jah. 5000 inimest ühele kohale.

Veel mõni kuu tagasi ei oleks ma osanud pakkuda, et Andrus Ansip kandideerib Reformierakonna avatähena, kuna ta ei viitsi Riigikogus istuda. Et Marju Lauristin mõtleb tõsiselt, et veedab järgmised viis aastat seitsmendas taevas – lennates iga nädal Tallinna ja Brüsseli vahet. Et Edgar Savisaar tahab vanade kamraadide Ansipi ja Lauristiniga taas kord rinda pista. Et Tunne Kelam saab Ukrainas toimuvast ainult indu juurde. Et Indrek Tarandi fenomen ei taha kuidagi vaibuda. Jääb üle vaid üks koht – kas Jüri Ratasele või Kaja Kallasele või...

Sõnumi elulisus

Seekordsed valimised on nagu Vana Baskini Teatri etendus – endiste aegade superstaaride paraad. Anvar Samost ju proovib uut rolli mängida, aga kui kõik lavapartnerid kordavad teksti, mida nad on viimased 25 aastat silbilise täpsuse, hiilgava üksluisuse ning miimilise saamatusega esitanud, ei kaigu ükski narratiiviotsing kuigi veenvalt. Pigem sobib meile Konstantin Pätsi joon, kes veel 1939. aastal vabariigi aastapäeva paraadil tõi välja, kuivõrd nutikalt on Eesti suutnud oma naabritega rahus elada ning milline tarkus see on olnud…

Suurte erakondade sõnumi elulisuse tapab alaline võimulolek. Kuni valitsusevahetuseni oli Eesti ainus opositsioonipartei Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Nüüd on selleks IRL, kes alles harjutab uut ametit. Keskerakond rokib Tallinnas, ja see on rohkem väärt, kui olla peaministripartei käsundusohvitser Toompeal. Linnavalitsuse palgadki on ministri omadega võrdsustatud.

Jaan Tõnisson oli 1939. aastal vaba mehena (vastupidiselt Pätsile) aus ja otsekohene: “Aulikud tulevikukuulajad! Ohtuderikkal silmapilgul ütlen teile neid sõnu: kogu Euroopa rahvastevahelises õhkkonnas hõljub suuri võimalusi üldiseks kokkupõrkeks. Sarnasel juhul ei ole mitte ainult suurriigid, vaid ka väiksed Balti riigid haaratud üldisest katastroofist. Eriti ühes nendega, aga ka Eesti.”

Meil ei ole vaja Euroopasse põgeneda, nagu tegid seda 13 500 ümberasuvat sakslast 1939.–1940. aastal. Julgeolek ei seisne pätsilikes ilukõnelistes kujundites, mis eiravad reaalsust, vaid ideedes, mis rahvast ühendavad, et tulevikku vaatamise asemel seda üheskoos luua. Jälle on aeg ise ajalugu teha, mitte imestada ja ahastada, kuidas teised (nt Putin) seda teevad.

Kõrvuni võlgades juhid

Julgeoleku kõrvad on meil vaja töökohti. Eks europarlament on just sellepärast nii ahvatlev, et see on kontimurdmatu töö, mille eest mõnusalt makstakse. Siim Kallas muheles Arterile antud intervjuus, et 20 000 eurot kulub kuus ära küll, ei mingit probleemi. Miks Eesti peaministri amet ahvatlev pole?

Kui Õhtuleht tegi ülevaate Eesti Vabariigi valitsuse liikmete kinnisvarast ja laenudest, selgus, et meid juhivad vaesed inimesed, kes on enamasti kõrvuni võlgades. Kes pole endale suutnud heaolu luua, kas ta suudab seda teistele?

Eesti elab niikaua, kuni inimestel on huvi ja mõtet siin elada. Iga eestlane, kes räägib emakeelt ja kasvatab lapsi, on sõdur. Meil ei ole palju teha suurriikide rahvastevahelise õhkkonna parandamiseks, aga meil on palju teha siinse elu säilitamiseks ja edendamiseks. Saatkem Euroopasse tulevikukuulajad – need, kes Jaan Tõnissoni moodi taipavad hõljuvaid võimalusi ja neid oma kasuks ära kasutada suudavad.