Jalad maas, ja kõvasti kinni!

Eesti on äge! Iseseisvana või mitte, ikka on olnud ägedam kui kõik muud kohad! Kuid kõige šeffim on ta muidugi vabana! Mitte sellepärast, et ma saan valida mitme partei vahel. Ei. Sellepärast, et siin elab mu ema Aive.

1991. aasta on minu jaoks eriline seepärast, et ma lõpetasin siis keskkooli. Ja alustasin iseseisvat elu. Koos Eesti Vabariigiga. 20. augustit 1991 mäletan hästi – olin Tartus, vanemad Tallinnas. Isa oli päris mures, kui telefonis rääkisime, et mis saab.

Mina olin suhteliselt muretu. Kuigi – võibolla ei pidanuks olema. Olin osalenud Kodanike Komiteede liikumises – inimesi kodanikuks registreerinud. Mäletan Trivimi Velliste kihutuskõnet Kodanike Komiteede loomisel meie koolis: me peame olema julged! Ma olin. Kõik läks siiski hästi. Väga hästi.

Kogusin 80ndatel Eesti marke ja pidasin Pätsu-aegsest Eesti Vabariigist väga lugu. See oli ihaldusväärne unelm. Nüüd pean vähem. Hilisemad teadmised on avanud silmi – mitmed inimesed, kes Eesti Vabariigi lõid, selle ka sõid. Muutusid kasuahneks. Omakasupüüdlikuks. Nahahoidjaks. Praegu tundub, et taasiseseisvunud Eesti riigiisad (kui seda sõna sobib kasutada) on peaaegu sama pika iseseisvusajaga isegi vähem muutunud, kuid idealism on kadunud neistki. Kuigi võib-olla me nende tõelisi patte veel ei tea. Aeg näitab.

Alati on Eesti parim, alati!
Kaasajal on inimesed kahjuks segaduses ja pettunud. On neidki, kes selleks tõeliseks Eesti Vabariigiks peavad Eesti NSVd – enne valitsesid kulakud, nüüd pursuid. Siis, õitsval nõukogude ajal, oli võim rahva käes. Miks muidu tehakse nõukogude stiilis pidusid ja need nii populaarsed on. On ka palju eestlasi, kes ei suuda leppida, et nende elu on nõukogude ajaga võrreldes kehvemaks läinud. Osadel palju kehvemaks. Milleks seda iseseisvust siis vaja oli?

Ühele arvamusele olen ma oma peagi 37 eluaasta jooksul jõudnud küll. Eestis on olnud tore elada iga riigikorra ajal, kui sind ei represseeritud. Tsaari-, saksa-, eesti-, nõukogude- ja taasiseseisvumisjärgsel ajal. Sest ma arvan, et ei Ameerika (olgu USA või Kanada) ega Rootsi ega Austraalia ega Suurbritannia ei saa pakkuda paremat elukeskkonda kui Eesti – ühele hingelt, vaimult ja ihult eestlasele. Eesti on ainuke tõeliselt oma.

Kõik te olete ju siin – mina ka!
Mõtlesin ka mina (lapsena nõukogude ajal välismaalt sugulaste saadetud kaarte või pilte vaadates), et neil seal on nii toredad asjad ja elu – kuid nüüd enam ei mõtle. Leiba saab ise teha (ka minu naine teeb seda sadades kordades paremini kui ükskõik milline leivakombinaat), õhk on hea, puud kodused. Ja kui aus olla, ka siis imestasin neid sugulasi-tuttavaid naisi, kes läksid parema elu peale välismaa muldvanadele meestele – kuidas nad suudavad, mõtlesin siis, kui lollid, mõtlen nüüd – kui nad läksid vaid ilusama elu pärast – kuid nad läksid.

Eesti on äge! Iseseisvana või mitte, ikka on olnud ägedam kui kõik muud kohad! Kuid kõige šeffim on ta muidugi vabana! Mitte sellepärast, et ma saan valida mitme partei vahel. Ei. Sellepärast, et siin elab mu ema Aive. Ja siin on mu isa Enno, vanaema Elfriide ja Alma, vanaisa Kustase ja Osvaldi hauad. Ja onu Evaldi ja tädi Neti oma ka. Ma ei taha siit kuhugi minna. Midagi saavutama. Midagi tõestama. Nende ja enda pärast. Ma olen selle maa küljes kinni. Väga kõvasti. Tundub, et igavesti.