Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Tubli, Toomas, õige mees!"

231
08.07.08, , Janek Mäggi: "Tubli, Toomas, õige mees!" Tartu rahu hala on mõtlevad Eesti inimesed ammu ära tüüdanud.

Algul tahtsin loole pealkirjaks panna Depressiivsed Euroopa väikeriigid", kuid siis tuli president Toomas Hendrik Ilves välja avaldusega, et Eesti võiks Venemaaga allkirjastatud piirilepingule ühepoolselt lisatud preambulat (siiski, lõpuks jne) muuta. N-ö rahvuslaste räuskamine oli muidugi ootuspärane, kuid ka peaministri kurjustamine presidendi avalduse kohta üllatas mind negatiivselt.

Tartu rahu hala on mõtlevad Eesti inimesed ammu ära tüüdanud. Kas välisminister Urmas Paet läheb venelastelt, püss käes, Narva tagust maad ja Petserit tagasi võitma – kui ta ütleb, et ei näe põhjust midagi muuta. Mina isiklikult ei mõtlekski sellele. Sest ajalugu ei saa tagasi keerata.

Andres Tarandil oli Eesti Päevalehes ilmunud kommentaaris tuline õigus (selline vanema mehe helikopterivaade – Euroopa südamest), et selle mõttetuse lisamine allkirjastatud lepingutele oli küsitav juba selle kirjutamise hetkel. Ja praegu on midagi väga raske tagasi keerata. Häbi ja piinlik ka. Paistab lömitamisena Moskva ees. Seda ei tahaks ükski eestlane teha, isegi mitte välja paista lasta. Õigus jah.

Õigusdiplomiga inimesena tundub mulle, et aastaid läbirääkimisi pidanud Eesti loobus ise ja vabatahtlikult läbirääkimiste käigus kõigest, millele ta tunneb hinges siiani õiguse olevat. Ja seda loobumist kinnitas Urmas Paet oma usina allkirjaga Moskvas kolm aastat tagasi.

Tartu rahu tappis Paeti allkiri

Kui mina ostan (või saan mõne jokk-skeemiga, mida endine omanik oma allkirjaga aktseptib) ükskõik kui odavalt mõne maatüki, ei huvita mind see, et selle endine omanik on minu peale maruvihane, kuna turuhind on vahepeal kõvasti tõusnud. Et ta on nagu kotti saanud. Alati võib ju ka vastupidi minna.

Kui meil juriidiliselt Venemaale territoriaalseid nõudmisi ei ole, nagu kinnitas ka välisminister, ei ole mõtet neid nõudmisi omada ka emotsionaalselt – või vähemalt nende emotsioonide ajel käituda. Sest need emotsioonid ei muuda meie endi rumalaid või tarku (uusi) allkirju olematuks.

President käis Venemaal ja ma kartsin väga, et ta tuleb sealt tagasi mõne järjekordse depressiivse Euroopa väikeriigi sõnumiga. Ei suuda ennast kehtestada nagu mõni jobust vallandatud ettevõtte, partei või organisatsiooni juhtkonna liige, kes räägib ajalehele, milline värdjas on tema ülemus ja kuidas ta kõike põhja tirib. Aga unustab mainimata, et ta juba ammu ei panustanud oma tööandja arengusse mitte ühtegi arendavat ega konstruktiivset mõtet, tööst rääkimata. Ainult hundi ulg, kui kehvasti kõik on. Sellised inimesed (ja riigid) leiavad end ühel päeval alati tänavalt (või ringist väljas).

Ilves mõistis, et rusikaga vibutamisega ei saavuta palju. Sest eesmärk ei ole ju kakelda, eriti naabriga, kes ei pruugi olla sinust targem, kuid kes on sinust paljudes lõikudes tugevam. Eelkõige füüsiliselt, kuid kindlasti ka lobijõult.

Kellele helistab Merkel esimesena?

Eesti võib endale ju ette kujutada, et kui me Venemaaga hakkama ei saa, kutsume Saksamaa või Prantsusmaa appi. Kuid ma võin vaata et oma mütsi ära süüa, et kummagi riigi juht helistab enne Kremlisse ja küsib: mis teil seal selle "depressiivse Euroopa väikeriigiga" lahti on, kui asuvad Venemaaga oma innuka liitlase pärast kurjustama, rääkimata enamast.

Ma olen kaugel arvamusest, et Venemaaga on lihtne suhelda ja midagi saavutada. Aga ma olen ka kaugel arvamusest, et Eesti peaks elama laibakuuris (möödunud minevikus) ja imestama, miks seal nii hullusti haiseb. Presidendi ametirahast, mis Moskva relvapalatis trofeena vangis on, oleks tulnud sisimas üle olla juba ammu-ammu. Teha lihtsalt uus, kuni aeg annab arutust.

Imed ju sünnivad. Eesti sai vabaks. Aga ma arvan, et ka siin hindame oma laulva revolutsiooni tundemöllu jõudu tunduvalt üle, sest vabaks said ka kümned teised idariigid ning see vabanemine ei olnud niivõrd nende riikide kodanike hetkeline erakorraline saavutus, vaid ajalooline hetk, mis seda võimaldas.

Võimalik, et me oleks vabanenud ka ilma tundepurseteta – sest kas te kujutaksite ette, et Läti ja Leedu ja Ukraina ja nii edasi oleks olnud kõik iseseisvad riigid, aga Eesti, kuna ta ei laulnud piisavalt valjult, kuuluks ikka Venemaa koosseisu?

Toomas Hendrik Ilves teeks minu meelest meeletu tiigrihüppe oma presidendiametis isegi siis, kui ta ainult käituks Venemaaga suheldes normaalselt – läänelikult. Mulle tundub, et Ilves võibki sellega hakkama saada. Küllap oli ta Brüsseli koridorides Tarandiga mitutki asja arutanud. Kaugemalt paistab Eesti palju depressiivsem väikeriik kui siin, üdini armsas Eestis.

 

"