Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi, "Mida me siis tegelikult tahtsime?"

Küsisin enne eelmisi valimis ühe Eesti poliitiku käest, miks on ikka vaja neid suuri tänavareklaame. Müüge end ajalehtedes ja tutvustage oma seisukohti, arvasin ma. «Enamik valijaid ei lihtsalt loe ajalehti,» selgitas poliitik. «Ja mitte rumalusest, vaid neil ei jagu selle jaoks piisalt raha.»

Tänavareklaami keelustamisest kaotas seetõttu küllap kõige enam Keskerakond, kelle valijaskonnas on palju eakamaid inimesi. Kas ta sellest ka võitis, näitab tänane valimistulemus – millise konkurentsieelise kohukesereklaam Keskerakonnale andis. Mida ma loo kirjutamise ajal kahjuks veel ei tea.

Pärast kohukese-kampaania algust pani mind veidi imestama, kui valuliselt reageerisid sellele ka inimesed, kes ei ole ise poliitikud või ei tööta ajakirjanikuna. Huumorimeele kliiniline surm: eetiline kriis ja mis kõik veel.

Kavalus ei ole alati salakavalus, nutikus ei ole alati nupunikastus. Keskerakond on täiesti tavaline Eesti erakond ja tema ainus viga on, et ta on olnud keskmisest edukam.

Kibestunud praalimine

Mind isiklikult ärritas seekord hoopis rohkem viha, millega üksteist sõimati. Eriti sõimuhimulised olid seekord mõned opositsioonierakonnad, täpsemalt mõned nende juhid. Ja ebakonstruktiivselt. Kurjuse asemel oleks oodanud ühte säravat ideed. Aga nagu ei tulnud ETVs.

Istusin minagi kahel kolmapäevaõhtul teleri ees ja vaatasin nii Tallinna linnapeakanditaatide kui ka erakonnajuhtide debatti.

Mõistliku olemisega Sven Mikser ei suuda ikka veel üle saada oma kunagisest leivaisast, kes oleks ta justkui kodust välja peksnud. Taavi Veskimägi põeb siiani kibestumist, et Andrus Ansipist on saanud peaminister ja Villu Reiljan istub ikka valitsuses, aga tema on vaid riigikogu häälekas pinginühkija.

Rahva jaoks on asi palju lihtsam. Rahvas valib inimesi. Valib seda, kes on sümpaatsem. Seda, keda ta tunneb. Seepärast valitakse enamasti tagasi ikka ühed ja samad näod, need, kes pole mõne silmapaistva rumalusega hakkama saanud.

Kusjuures, rumalused ununevad. Mart Laar justkui vallandati 1994. aastal ja sai viie aasta pärast uuesti peaministriks. Nüüd küsivad paljud jälle, millal Laar tagasi tuleb.

Füürerid ja nahahoidjad

Veel ühe huvitava tähepaneku tegin koos sõbra perega Phil Collinsi kontserdil käies. Laval oli väga palju suurepäraseid muusikuid ja lauljaid, kes üheskoos tegid muljetavaldava show. Ometi tuli publik Phili pärast. Iga ansambel vajab solisti, iga erakond vajab oma Laari, Ilvest, Partsi, Savisaart, Reiljanit.

Taustalauljad on tähtsad – nad peavad olema vähemalt suurepärased, kuid ainult nende pärast ei lähe keegi kontserdile. Solist müüb pileteid, ansambel teeb töö.

Ja olgem ausad, edukal organisatsioonil ongi ainult üks pea – käsi ja jalgu võib olla juba kumbagi kaks.

Lennart Meri ei olnud esimene, kes väljendas mõtet: «Üks president korraga.» Adolf Hitleri kuldlause oli: «Ein Volk, ein Reich, ein Führer!» («Üks rahvas, üks riik, üks juht!») Eesti parteidel on samuti reeglina üks juht, võib-olla vaid Reformierakond on pärast Siim Kallase emigreerumist väikeseks erandiks.

Kuna oravad on niivõrd kaua võimul olnud, on nad suutnud inimesi enda küljes tugevamalt kinni hoida. Jüri Mõis lasi Isamaaliidust jalga kohe, kui pumbamehe amet läbi sai.

See on ka põhjus, miks väikeparteidele peaaegu kohta ei ole. Väiksemates omavalitsustes veel, kuid riiklikul tasandil mitte.

Kui võimul ei ole, ei viitsi enamik inimesi erakonnaasja ajada. Otsene omakasu on väga oluline. Riigikogu liikmed on alati head raha saanud, nüüd saavad ka ametnikud.

Muidugi on inimesi, kes näevad võimul olemises ka muud tulu kui parem palk või majanduslik heaolu. Näiteks Tõnis Palts lunastab vist indulgentsi maksmata jäänud maksude pärast.

Ukseavaja haiseb ka

Kuid mida saab sellest kõigest valija? Mida meie, kes pole valitud (seltskond), loodame ja unistame? Asfalti? Bussis jänese sõitmist nii, et keegi meil kõrvu tuliseks ei tee?

Ma arvan, et tegelikult ei oota rahvas populismi. Rahvas ootab rahulikku ja stabiilset arengut. Rahvas tahab, et teid tehtaks igal aastal. Et võim oleks stabiilne.

Uskuge või mitte, aga uuringute järgi ei kaota mainet mitte ainult see, kelle kapist luukere leitakse, vaid ka see, kes selle kapiukse avab. Hais jääb külge, kui oled asjale liiga lähedal.

Poliitikutele olen mitmel korral soovitanud teha teistest erinev valimiskampaania: rääkige ainult head, ja rääkige sellest, mida te tegelikult usute ja teha tahate.

Unustage kohukesed ja savisaared ja saate ise ka palju rohkem hääli. Viha ja sõim ei kaunista inimest, vaid toob sageli hoopis vastupidise efekti. Kampaaniate põhjal jäi mulle aga üks mulje küll. Originaalset sõnumit peaaegu ei olnud. Ikka samad mõtted. Samad teod. Pastakad ja nänn. Sisutud ajalehed. Kompra ja korruptsioon.

Oleks ükski rahvale hingelähedane lubadus. Või oli? Kui mu mälu ei peta, siis oli vist Rudolph Giulliani see, kes lubas New Yorgi tänavatele panna prügikastid ja saigi linnapeaks.

Targa mehe ja naise tunneb ära sellest, et ta näeb rahva probleemi ja pakub sellele lahenduse